Paljud kalamehed, kellel on kogemus kirptirgu ja sikutiga, on proovinud ka põiklanti ehk balanssiiri. Paljud, kes omandavad harjutamise käigus õige tehnika, jäävad sellele truuks pikkadeks aastateks. Leidub kalamehi, kelle kalasaak on tõusnud tänu põiklandile lausa 2-3 korda. Nii nagu ka teiste lantidega, on ka põiklantide puhul oluline õige mängutehnika. Muidugi võib ka balanssiirlandiga mängida nii nagu tavalise talipüügilandiga: tõmme, paus ja jälle tõmme. Ka niiviisi on võimalik kala saada. Kuid kui soovite suurendada saaki, on soovitatav kasutada spetsiaalset põiklandi liigutamismeetodit. Kusjuures erinevates tingimustes tehnika kindlasti muutub.
Peamine kala, keda põiklandiga tabatakse, on loomulikult ahven, kuid seda haarab ka haug ning aeg-ajalt tabatakse koha, lutsu, karpi, siiga ja latikat.
Ahvenapüük madalamates sügavustes.
Madalas vees püügil võiks tamiili paksuseks olla 0,14-0,16 mm. Igaks juhuks tasub kasutada ka trossi, sest haug haarab põiklanti üsna hea meelega ja landist ilma jäämise võimalus on päris suur. Tross võiks olla 0,12-0,15 mm läbimõõduga volframtross, mis on pehme ja tugev. Karabiine kasutada ei saa, sest need halvavad landi mängu (eriti väikeste lantide puhul). Trossi otsas on väike traadist silmus, mis on suletud rüüsiga. Ahvenapüügil peaks kindlasti kasutama ka noogutit. Kui pole tugevat tuult ja sügavus on väike, siis on parem püüki alustada väikese landiga (näiteks Rapala Jigging Rap). Peaaegu kõigil mudelitel on nina tamiili küljes allapoole või horisontaalasendis. Niisiis laseme landi põhja ning laseme sel rahuneda. Seejärel tõstame põiklanti sujuvalt 20 cm ja laseme järsku allapoole 10 cm võrra. Siis peame ca 6 sekundit pausi ning tõstame aeglaselt jälle 20-25 cm. Pärast tõstmist laseme landil uuesti järsult langeda kaks korda väiksema vahemaa jagu. Sellise mängu tulemusena tõuseb lant üha rohkem ülespoole. Kuna üldiselt asuvad ahvenaparves erineva suurusega kalad ja kõige suuremad hoiduvad ülespoole, siis on kõrgemalt lootust saada ka suuremat kala. Mõnikord ei anna ahvenad kohe oma kohalolekust märku. Ärge sel juhul kohe kiirustage uue augu juurde vaid muutke natuke mängutehnikat. Kui toimub vaevumärgatav nooguti liigutus, siis ilmselt esimene ahven tonksas lanti, kuid päris õigesti ei näkanud. Kui toimub järsk nooguti ülestõusmine - ongi näkkamine. Kui kala ei jää otsa, tuleb lant kiiresti samasse kõrgusse tagasi saata. Varsti järgneb uus ja juba korralik näkkamine.
Püük sügavast veest.
Sügava vee puhul võiks kasutada jämedamat tamiili: 0,18-0,25 mm. Kui vee sügavus ületab 5 meetrit, võib kasutada ka peenikest punutud nööri. Siiski peab arvestama, et miinuskraadidel nöör jäätub ja nööri veetakistus on monofiili omast suurem. Nooguti on sügava püügi puhul samuti vajalik. Asi on selles, et sügavalt püüdes pole ahvena ega koha näkkamine eriti tuntav, tihti on see lihtsalt väikene nooguti ülespoole tõusmine. Kui aga püüda üldse ilma noogutita, võib näkkamise lihtsalt maha magada. Põiklandi mudeli valime vastavalt püügitingimustele. Selleks võib olla 5,5 cm pikkune balansiir, mis kaalub 12-17 g, aga samas ka 6-7 cm pikkune, mille kaal küündib 25 g-ni. Mida suurem on sügavus või mida tugevam on veevool, seda raskem peab olema peibutis. Hästi on ennast õigustanud keskmised ja suured Nilsmasteri, Rapala ja Kuusamo põiklandid. Lante tasub enne kalapüüki kodus vannis katsetada (eriti just vähetuntud valmistajate omi). Põiklandi õige liikumine on selline: ridvaotsa tõstmisel ujub ta sujuvalt külgsuunas ning pärast tõste lõpetamist liigub lant veel natuke inertsijõul edasi. Seejärel lant peatub ja hakkab tagasi ujuma, kusjuures enne tagasiujumist peab ta pöörama oma nina ettepoole. Tõsted peavad olema sujuvad, sest järsu liigutuse korral hakkab lant hüppama ning see pole omane kalamaimu liikumisele. Sügavalt püüdmise tehnika on madalas vee püügist erinev - peaaegu kõik näkkamised toimuvad põhja peal ja sellepärast pole mõtet lanti kõrgele üles tõsta. Näiteks kohapüügil on kasulik on koputada vastu põhja, kuna see mõjub kalale erutavalt (kohale ei meeldi korrapäratu mäng - soovitatav on lasta lant põhja, õrritada sellega veidi ja siis sooritada sujuv tõstmine). Mitmed kalamehed värvivad põiklantide tiivad punaseks, et seda kala jaoks atraktiivsemaks muuta. Landi kereosa värv võib olla tiiva värvist erinev, näkkamist see ei mõjuta. Soovitame põiklandiga püügil katsetada erinevad värvitoone, kuna igas veekogus on mõni toon, mis toimib teistest paremini.
Haugipüük madalamas vees.
Pole saladus, et haugile meeldib tulla toituma madalikele, eriti just kevadeti. Paiguti isegi sellistesse kohtadesse, kus veesügavus jää all on vähem kui meeter. Madalas vees saab haugi põiklandiga püüda üsnagi edukalt. Samas ei tohiks olla vesi väga madal, sest siis ei jää peibutisele jää alla vajalikku liikumisruumi. Jääauk peab olema lai ja puhas, ainult siis saab põiklandi 1,5-2 m sügavuses vees mängima panna. Lant ise peaks aga olema suurem ja just sellepärast, et ta liugleks jääaugust rohkem eemale. Jääaugust maksimaalselt eemale kaldudes toimubki suurem osa haugi näkkamisi. Haug näkkab väga tugevalt ja äkiliselt ning sellepärast saab hakkama ilma ka noogutita. Leidnud haugipüügiks perspektiivse koha, tuleks mitu jääauku valmis puurida ja alles siis asuda püüdma. Asi on selles, et madala vee korral ehmatab jäässe augu puurimine haugi eemale, kuid väga kaugele oma jahipidamispaigast ta siiski ei lähe. Mõne aja pärast saab haugi juba edukalt püüda. Siinkohal selgubki põiklandi eelis: püük ei toimu mitte ainult jääaugu alla jäävas veealas, vaid ka augu ümbruses. Väga tihti haarab haug lanti just kohe pärast selle allalangemist. Madalas vees püütakse havisid reeglina küll ühekaupa, kuid juhtub ka seda, et 50 ruutmeetri suuruselt alalt saadakse saagiks kümmekond haugi.
Põiklandiga püügil on soovitav kaasas kanda "sulast", kuna kõhualuse konksu tõttu on landil lihtne põhja kinni jääda.
Edukat püüki!
Artikli koostamisel on kasutatud ajakirja "Fish" ning erinevaid internetimaterjale.
Kalaportaal, 2013
