Efektiivse lutsupüügi ajad on enam-vähem igas veekogus erinevad. Üldiselt võib aktiivse püügi peale loota siis, kui veetemperatuur on langenud veekogus 8-10 kraadi peale. Kuid see pole ainus näitaja. Kuigi kirjutatakse, et luts on paikne kala, liigub paljudes jõgedes ringi just kudemispaiku otsivaid lutse. Sellistes kohtades saab neid püüda palju hiljem, s.t kui veetemperatuur on veelgi langenud. Seda mitte sellepärast, et lutsud pole aktiivsed, vaid just sellepärast, et nad pole pärale jõudnud. Näiteks Suure Emajõe ülemjooksul paiknevatesse väiksematesse lisajõgedesse tulevad lutsud alles jää olemasolu korral ja lahtise veega neid seal üldse pole. Kuid seal, kus on lutse, hakkavad nad näkkama just vee jahenedes. See aeg hakkab pihta septembris ja kestab novembri lõpuni ning edasigi, kuni jää tulekuni. Mida külmemaks läheb vesi, seda aktiivsemaks lutsud muutuvad ja seda rohkem liiguvad nad ringi ja toituvad. On märgatud, et parim näkkamisaeg on pimedate ja pilviste ööde ajal. Vaikse ilma ja täiskuu ajal on lutsupüügi võimalused väga minimaalsed, eriti kui püütakse madalas vees. Juhtub, et lutsu saab püüda ka päevasel ajal, kuid seda juhtub väga harva ja spetsiaalselt selle püügiga päeval tegelema hakkamine on mõttetu, sest tavaliselt saab siis püüda spinninguga edukalt mitmesuguseid röövkalu.
Üldiselt tuleb õige koha valikul arvestada, millist lutsu loodetakse püüda, kas kohapeal elavat või läbirändavat. Asi on selles, et rändav luts ehk kudema minev luts väljub harva põhilisest voolusängist ja teda on kõige parem püüda peamise jõesängi ja liivamadaliku piiril. Kohapeal elav luts on hoopis teistsugune. Tema jaoks pole teekond oluline, teda huvitab vaid toitumine. Sellepärast on selliseid lutse parem leida sealt, kuhu hoidub öösiti nende põhiline toit - väikesed kalad. Siinkohal võib kasutada mitut varianti. Parimaks lutsutoiduks loetakse liivarünti ja kiiska. Tihtipeale niimoodi ka on, kuid mitte igal pool. 2001. aasta sügisel püüdsin lutsu Väikesel Emajõel. Tonka otsa panin väikesed roosärjed, sest neid oli jões tohutult. Sisseheited tegin vaiksesse voolu pooleteise meetri sügavusele. Kõigil esimese ööga väljapüütud lutsudel (neid aga oli 3 nelja tonka kohta) oli kõhus nende endi suurusest hoolimata haugipojad või lutsumaimud. Teisel ööl paigutasin tonkad ringi nii, et peibutised (needsamad roosärjed) paiknesid veevoolu ja vaikse vee piiril väikeses käärus, kus sügavus oli meetri ringis ja kaugus kaldast 2-5 meetrit. Päeval olin näinud selles paigas mitmeid haugimaime ja oletasin, et öösel asuvad nad kuskil läheduses. Ma ei tea, kus lutsumaimud öösiti puhkavad. Öö jooksul sattus samade ilmastikutingimustega konksu otsa 7 lutsu. Arvan, et just siia vaatasid lutsud haugivastseid otsides kõige rohkem. Eelmisel päeval sattusid aga minu sööda otsa täiesti juhuslikult. Ühesõnaga on kasulik uurida kättesaadud kala sisikonda. Väga head tonkapüügikohad on madala veega alad ja madalikud, kus jõepõhi on puhas ja liivane ning läheb sujuvalt sügavaks. Sellisesse kohta on mõttekas asetada 3-4 tonkat malemängu põhimõttel. Nii on juba teisel ööl võimalik leida kõige püügirikkamaid paiku. Need ei pruugi välja kujuneda üksnes sügavuse järgi, vaid ka põhjareljeefi järgi. Üldiselt tuginedes minu vaatlustele, meeldib lutsule sujuvalt sügavust muutev veekogupõhi. Järsud langused, augud ja muu selline reljeefimuutus pole talle eriti meele järele.
Kuidas lutsu püüda ja millega?
Lutsupüügiks valmistatakse kõige tavalisem ja isegi natuke mõeldamatu tonka. Mina panen põhitamiiliks 0,5 mm läbimõõduga tamiili ja seda mitte kala, vaid kinnijäämiste pärast. Lipsude diameeter on 0,3 mm ja konksud on üheharulised, mille suurus sõltub sööda iseloomust ja suurusest. Parem on kasutada libisevat raskust. Kasutan varasematest aegadest pärit lusikraskuseid, kuigi libiseva raskusena pole see kindlasti parim variant. Püüda tuleb öösel ja veel vihma ning tuulega. Üks püügivariant on veel selline, kus ei kasutata spinninguritva koos rulliga, vaid plastikust joogipudelile keritud tonkat. Peatamiil koos raskuse ja lipsude jaoks mõeldud silmustega keritakse pudelile ning fikseeritakse kummiriba abil. Niimoodi veetakse neid endaga kaasa, soovitavalt riidest kotis, sest seal ei tule kogemata tamiil maha ja ei lähe sassi. Konksude ja karabiinidega varustatud lipsud hoitakse eraldi. Enne sisseviskamist ühendatakse lipsud peatamiili küljes asuvatele aasadele. Heide sooritatakse tavaliselt heitekäega. Tamiil jookseb pudeli pealt maha nagu inertsivaba rulli pooli pealt. Sealjuures on mugav hoida pöialt keerdude peal ja vajadusel pidurdada, reguleerides selliselt raskuse lendu. Pärast heidet kinnitatakse tamiil toki külge prakku. Kui on tarvis püüda kümnekonna meetri kauguselt, siis on muidugi parem kasutada spinninguritva. Paljud jätavad oma tonkad lihtsalt ise püüdma ja tulevad neid kontrollima alles hommikul. Lutsupüügil selline variant töötab, sest kui luts on sööda leidnud, siis neelab ta selle koos konksuga alla ning haakub iseenesest. Kuid siiski on parem viibida tonkade juures. Lutsunäkkamine näeb tavaliselt välja selline: kerge liigutus (kelluke peab olema väga tundlik). Sel hetkel on parem ritv kätte võtta ning veidi järele lasta, siis ei tunne luts tamiili pingulolekut. Kui raputamine on lõppenud, ei tähenda see veel seda, et luts on sööda sinnapaika jätnud. Oodake pool minutit ja haakige kergelt, kõige tõenäolisem on see, et luts ongi juba konksu otsas. Söödana on kasulik kasutada neid kalu, mida veekogus kõige rohkem leidub ja kes kuuluvad lutsu toidumenüüsse. Kahjuks pole see alati võimalik. Kuid mõnikord on võimalik püüda ka surnud kalaga. Konksu otsas ei peagi olema terve kala, vaid võib olla ka kalalihatükk, kuid kindlasti peab see olema värske, mitte külmutatud. Tundub, et külmutatult on need ained lagunenud, mis lutsu ligi meelitavad ja sööt toimib halvemini. Siiski - minu kogemuste põhjal pole lutsupüügil tähtis mitte söödavalik, vaid just õige püügikoha leidmine.
Algallikas: ajakiri Fish
Kalaportaal, 2012
