Elussöödaks nimetavad kalamehed väikest kala, mida kasutatakse röövkalade püügil söödana. Kui muutuda tähenärijaks, siis tegelikult on iga elav tõuk, ussike või putukas elussööt, kuid kalamehed nimetavad elussöödaks siiski vaid elusat kala. Elussöödaks sobivad väikesed kalad nagu kiisk, viidikas, liivarünt, ludamaim ja suuremate kalade maimud: väike särg, ahven, koger ja ka teiste suuremate kalade väikesed järeltulijad. Elussööta püütakse kas õnge, maimupüügiraami, kahva, isevalmistatud väikese mõrra või korviga.
Püüdes elussööta õngega on vaja kerget ritva, hästi peenikest tamiili, tundlikku ujukit, väikeseid konkse ja vastavat sööta: ussijupikest, puruvana, väiksemat leivakuulikest, sobib ka toakärbes. Mõned kalad nagu mudamaim ja tint tavaliselt õnge otsa ei jää ja neid püütakse spetsiaalselt peenikesest võrgust valmistatud kahva, raami või korvi abil. Kalade meelitamiseks seotakse võrgu külge peenikesed punasest materjalist ribad ja koht, kuhu raam põhja lastakse või kust kahvaga püüda kavatsetakse, söödetakse eelnevalt sisse ussijuppide, sääsevastsete, kärbsetõukude, keedetud viljaterade või siis tavalise leotatud leivaga. Kõige väiksemaid kalakesi püütakse tavaliselt marlist või peenest traadist valmistatud kahva abil. Korvi või mõrraga püüdes seotakse tükk leiba peibutiseks mõrra või korvi sisse. Korv kaetakse pealt marliga, mille sees on auk. Püügivahend heidetakse söödetud kohta ja jäetakse mõneks tunniks seisma. Seejärel tiritakse kiiresti välja.
Sööta on suvel soovitatav ilusana säilitada puust tünnikestes või spetsiaalselt maimu hoidmiseks nõeldud plastiknõudes. Metallnõu kuumeneb päikese käes kiiresti ja kaladel tekib hapnikupuudus. Kui maimud tõusevad anumas pinnale ja ahmivad õhku, siis peab vee kiiresti ära vahetama. Sellisesse seisu pole soovitav kala viia. Hea, kui kaasas on kaks anumat, millest ühes on värske vesi. Valame sellest nõust, kus on kalad, 2/3 soojast veest ära ja seejärel raputame maimud õrnalt värske veega anumasse.
Elussööta transporditakse suurtes 10-15 liitrilistes laia avaga plastik, tsink- või alumiiniumnõudes. Kui vett pole võimalik vahetada, võib hapnikusisaldust vees suurendada kummist pumbakese abil. Anumasse asetatakse kummi- või plastikvoolik, mis ulatub nõu põhjani ja mille otsas on peenikeste aukudega otsik. Pumbakese abil surutakse õhk läbi vooliku vette. Vältimaks vee otsest soojenemist päikese mõjul, võib anumasse panna marlitükikese, vesikupulehe või lihtsalt peotäie veetaimi. Soojal ajal hoitakse kaladega anum vilus, ümber nõu võib mähkida ka märja riide. Märg lapp jahutab veenõu seina. Pikemaajaliseks säilitamiseks paigutatakse maimud kas peene võrguga sumpa või puust väikeste aukudega kinnisesse anumasse jahedasse ja sügavamasse vette. Kokre saab hoida ka lihtsalt vilus suuremas puust tünnis. Maimud võetakse anumast välja minikahva abil. Käes tohib kala hoida väga lühikest aega (kui võimalik, siis ainult konksu külge panemisel). Kõige õrnemad on pinnakalad: viidikas, mudamaim jne. Visama eluga aga põhjakalad: koger, kiisk. Sellepärast peab elussööda valikul lähtuma püügitingimustest, säilitusvõimalustest ja püütava kala liigist.
Haugipüük elussöödaga
Elussööda konksule ajamise võimalusi on palju. Enamlevinud ja lihtne variant on kaks üheharulist konksu üksteise kohal ühel traadil.
Erinevad elussööda konksule ajamise viisid
Voolavas vees püüdes on ülemine konks suurem ja alumine väiksem, seisvas vees aga vastupidi. Konksu suurus ja nende vaheline kaugus valitakse vastavalt elussööda suurusele ja püütava kala liigile. Erinevad on ka eluskala konksule panemise viisid. Sõltuvalt püügitingimustest, näiteks kui tugeva vooluga vees ajada ülemine konks läbi selja, siis veevool kisub kala ülespoole ja sööt sureb sukeldumiseks tehtava pingutuse tõttu väga kiiresti. Kunagi ei tohi elussööta panna suure konksu ja jämeda trossi külge, sest siis väsib ta ruttu ja sureb. On juhuseid, kus kalamehel jäävad alles ainult surnud kalad. Siis tuleb edasi püüdmiseks kinnitada kala kindlasti seljauime alt konksule ja suu kaudu ajada sööda kõhtu tinaraskus või terava haaknõelaga torgata läbi ujupõis kala kõhus ja suruda ettevaatlikult sellest õhk välja. Röövkala ei haara kõhuga ülespidi hulpivat saaki. Tinaraskus või tühjendatud ujupõis lasevad kalal vajuda normaalasendisse ja kui vesi lainetab või kui tuul puhub unda edasi, liigub surnud kala juba normaalasendis ja sellist sööta haarab ka röövkala.
Algallikas: ajakiri Fish
Kalaportaal, 2012
