Pöörlev lant ei sarnane väliselt mitte millegi poolest saakkalaga, mida veekiskjad ründavad. Sellegipoolest eelistavad nad tihti pöörlevat lanti silikoonlantidele või voobleritele. Ilmselt peitub vastus landi poolt tekitatavas tugevas vibratsioonis, mille kala juba kaugelt ära tajub. Vibratsiooni intensiivsuse järgi suudab kala kindlaks teha objekti potentsiaalse suuruse ja asukoha.
Kuna väiksem pöörlev lant tekitab nõrgemat vibratsiooni, avastavad kalad ta hiljem. Siit tekib ka vajadus kasutada suuremal veekogul suuremaid lante.
Ise spinninguga püüdes olen tihti märganud kalu lanti saatmas ja siis kõrvale ujumas. Kõige suurem tõenäosus sellist asja kogeda on veekogul, kus käib palju kalastajaid või käitutakse "püüa ja vabasta" põhimõtte järgi. See näitab seda, et kalad õpivad oma vigadest ja väldivad neid korra juba tüssanud peibutisi.
Seda tõestas ka grupi rahvusvaheliste teadlaste poolt korraldatud eksperiment, milles taheti kindlaks teha, kas tehispeibutised asendavad elussööta. Eksperiment kestis 50 päeva ja selles osales teadlaste kõrval 60 märgistatud havi kahes tiigis. Ühes tiigis võis püüda vaid tehispeibutisega, teises aga vaid kasutades elussööta.
Esimestel eksperimendi päevadel võis raskusteta välja püüda 10 kala püüdja kohta, sõltumata kasutatavast peibutisest (pöörlev lant, plekk või voobler). Püütud havid registreeriti ja lasti tagasi tiiki. Päev päevalt jäi saak kesisemaks, kuigi oli ka üksikuid lolle isendeid, kes korduvalt sama lanti krabasid. 50 päevase katseaja lõpuks oli havisid senikasutatud lantide otsa püüda praktiliselt võimatu, samas teises tiigis püüti elussöödaga havisid sama edukalt, kui alguses. Eksperimendi lõpuks prooviti esimeses tiigis sööta havidele uusi senitundmatu vibratsiooniga lante. Havid ründasid neid nagu üks mees.
Suurem osa pöörlevatest lantidest on numbriga märgistatud. Kõige väiksemal landil on number 00. Sellised landid sobivad püüdmiseks madala veega kitsastes ojades, kus võib kohata väiksemaid röövkalu nagu ahven, forell, harjus jne. Väikseid lante peaks kasutama ülikerge ridvaga (test 1 - 4 g) pikkusega 110 - 250 mm, peene jõhvi (0,14 - 0,16 mm) ja soovitavalt ilma trossita landi ees. Väikese testiga ritv on vajalik selleks, et kerget lanti kaugemale visata.
Lante märgistusega 0 ja 1 peaks kasutama samuti kerge spinninguridvaga (test 4 - 8 g), et saavutada pikemaid viskeid. Jõhv võiks olla minimaalse venivusega ja jämedusega ca 0,18 - 0,22 mm.
Millised on kõige populaarsemad pöörlevate lantide suurused? Ilmselt kõige lemmikumateks suurusteks võib lugeda numbreid 2, 3 ja 4. Sellise suurusega landid tekitavad huvi nii suuremale forellile, kohale, ahvenale ja ka havi ei uju neist ükskõikselt mööda. Mida suurem on pöörlev leheke, seda suurem on vee takistus tema pöörlemisel. Number 4 landi kerimisel pole mingi ime, kui spinninguritv kaardub märkimisväärselt, kuigi lanti visates pole tunda mingit raskust. Liigse paindumise vastu aitab jäigema ridva kasutamine.
Populaarsed pöörlevad landid firmalt Mepps, mida kasutavad näiteks paljud jõeforelli püüdjad.
Juba lante ostes on oluline teada, kui sügav on veekogu, millel püüdma asute. Kui püüate madalas vees (40 - 100 cm) ei ole mõtet kasutada rasket lanti, parem oleks kasutada pöörlevat lanti, millel on kehaks plastmassist toru või klaashelmed.
Sügavust, millel lanti veetakse, saab ka ise erinevate võtetega reguleerida. Näiteks pinnal vedamiseks peaks hoidma ridvaotsa üleval, sügaval veekihis vedamiseks peab ootama, kuni lant vajub soovitud sügavusele ja siis alustama kerimist, suunates ridvaotsa alla.
Oluline on lanti visata sinna, kus tõenäoliselt veekiskjad asuvad. Suvel jahivad nad maimuparvesid pinnavees ja talvel otsivad sügavamaid kohti. Mida täpsemalt sööda kätte annad, seda suurem on edu saakkala tabada. Parim koht on seal, kus leidub toitu ja kus kiskja end vabalt ja segamatult tunneb. Sellised kohad on näiteks sildade ümbrus, paadisillad, lüüsid, erinevate kanalite ristumiskohad, samuti ei tasu unustada ka veetaimestikuga alasid ja rooääri. Sügavates järvedes tasub püüda seal, kus on liigendatud põhjareljeef - veealused künkad, saared uppunud puud või suuremad esemed (näit. paat).
Veidi vigadest ja erivõtetest
Ilmselt kõige levinumaks veaks võib lugeda soovi teha hästi pikk vise ja siis hästi kiiresti lanti tagasi kerida. Miks see võte ei tööta? Ega pikk vise ei garanteeri veel suuremat püügiedu. Parema tulemuse saab kindlalt siis, kui teha vise mõõdukalt kaugele just kohta, kus kiskjad võivad varitseda. Kui kalda ääres on kõrkjaid või muu veetaimestik, tuleks alustada sellest piirkonnast.
Kui leiate koha, mis tundub olevat just see õige ning esimesed visked ei too tulemust, peaks muutma nii landi kerimise kiirust või sügavust. Kui muuta kerimise kiirust (kiirendada), on see tihti veekiskjale signaaliks alustada rünnakut, kuna tekib ettekujutus, et kui nüüd ei ründa, siis läheb saak minema. Kui see samuti ei aita, tasub vahetada lanti.
Landi poolt vees tekitatud võngete kõrval omab olulist osa ka landi värvus. Kui ilm muutub pilvisest päikeseliseks või päevane aeg õhtuseks, toob see endaga kaasa valgustingimuste muutumise vee all.
Hämaras püüdes peaks kasutama heledaid või florestseeruvaid lante, kuna nad on sügavates veekihtides kaladele paremini nähtavad. Näiteks sügavate paikade elanik koha armastab sageli rünnata florestseeruvat kollaskas toonis pöördlanti. Selges vees ja päikeselise ilmaga on efektiivsed tumedamad ja isegi täiesti mustad landid.
Tuleb ette juhuseid, kus havi või ahvenad saadavad lanti, kuid ei ründa teda - sellisel juhul võiks katsetada väiksema landiga.
Mitte vähem oluline pole landi lehekese kuju. Kui püüate sügavas vees, on parem võtta pikka pajulehte meenutava kujuga pöörlev lant. Sellise landi veekihist läbi liikumisel tekib väiksem takistus (võrreldes ümarama lehega) ja lant liigub sügavamalt.
Landi kolmikud peavad olema alati teravad, soovitatav on peale igat püügikorda konksud üle vaadata ja vajadusel teritada.
Head kalaõnne pöörlevate lantidega püüdmisel!
Artikli autor: Pyherkala
Kalaportaal 2012
