Jõeforell on Eestis küllaltki laialdaselt levinud ja meie kalameeste seas väga populaarne püügikala. Välimuselt on jõeforell üks ilusamatest lõheliste sugukonda kuuluvatest kaladest. Tema punaste ja mustade täppidega kaetud kehal esinevad kõik vikerkaare värvid. Jõeforellile meeldib külm vesi ning ta väldib veekogu, mille temperatuur tõuseb üle 20-21 kraadi. See kalaliik eelistab hästi puhtaid ja hapnikurikkaid veekogusid.
Teadlased on teinud kindlaks, et jõeforellid on väga plastilised ja nende lõuajoon kohaneb vastavalt elutingimustele. See tähendab, et järve või merre sattunud jõeforell on tihtipeale võimeline ümber kohanema.
Kust Eestis jõeforelli leida? Üsna laialt on ta levinud Soome lahe vesikonnas: Kunda ja Selja jõestiku jõgedes-ojades, Valgejões, Loobu jões, Pudisoo jõestikus, Jägala jõestiku kesk- ja ülemjooksu piirkonnas, Pirita jõe alam- ja keskjooksu piirkonnas, Vääna jões, Vasalemma jões, Vihterpalu jõe lisaojades; Väinamere vesikonnas: Pärnu jõestiku ülemjooksu piirkonnas (Pärnu, Esna, Vodja, Prandi jõgi), Saarjões, Rannametsa jões, Timmkanalis, Lemme jões, Mustjõe jõestiku jõgedes (Pärlijõgi, Vaidava, Peetri jõgi), Peipsi-Võrtsjärve vesikonnas: Piusa jõe keskjooksu piirkonnas (sh lisaojad); Võhandu jõe ülemjooksul, Elva jõe keskjooksu piirkonnas (sh Illi ja Laguja oja), Porijõe keskjooksu piirkonnas (sh Peeda jõgi ja Idaoja), Ahja jõe kesk- ja ülemjooksu piirkonnas (sh Leevi, Hilba jõgi, Piigaste oja), Põltsamaa jõe kesk- ja ülemjooksu piirkonnas (sh Nõmme, Preedi, Oostriku jõgi, Võlingi oja), Onga jões ja Avijões.
Olgugi, et jõeforell on levinud üsna ulatuslikul alal, ei tähenda see seda, et teda on kõigis neis jõgedes palju ning et tema seisund on igal pool hea. Mitmetes jõgedes esinevad väikesearvulised ja üksteisest isoleeritud forelliasundkonnad.
Forellipüük ei ole küll lihtne, kuid see eest on väga põnev ja lõbupakkuv püügiviis ning püüdjaid tuleb järjest juurde. Sellepärast on tähtis forellivarusid kaitsta. Kindlasti tuleb jälgida forellile kehtestatud püügieeskirju: ei tohi püüda alamõõdulisi kalu, ei tohi püüda keelualadel ning keelatud püügivahenditega. Kordame siinkohal üle jõeforelli alammõõdu: see on 36 cm (mõõdetuna kala täispikkuses).
Jõeforell on kala, kes koeb sügisel. Tema tavaline püügihooaeg algab aga jõgede jääst vabanemise ajal. Forelli võib püüda sellistes piirkondades, kus veekogud talvel ei jäätu ja kus tema püük pole kalapüügi eeskirjadega reguleeritud. Üldiselt on jõeforell talvel küllaltki passiivne ja landi otsa on teda raskem saada. Esimesed elavnemise märgid tekivad sulavete sattumisega jõgedesse.
Varakevadel võib forelli kohata nn. talvituskohtades: aukudes, tammide all sügavamates kohtades, kus veevool on vaikne - sellistes kohtades, kus on võimalik leida toituks konnasid ja kalamaime. Kui veetase hakkab tõusma ja muutub häguseks, on forelli elutsemiskohta juba raskem kindlaks teha.
Jõeforellil tasub otsida nendest paikadest, kus ta saab end hästi peita. Sellisteks kohtadeks on sügavamad käänukohad ja augud, kaldalaused, ujuvrisu, vettelangenud puuoksad ning kivitagused.
Parim aeg forellipüügiks on siis, kui ta peab aktiivset jahti. Õgimise ajal haarab jõeforell peaaegu kõike, mis liigub, käitub üsna ettevaatamatult ja jälitab ohvrit tihtipeale pikki vahemaid. Ta muutub aktiivseks putukate massilise väljalendamise ajal (eriti ühepäevikute ajal), kuid hea näkkamine toimub ka lihtsalt talle meelepärase ilmastikuga (näiteks soojadel suvepäevadel, kui sajab peenikest uduvihma). Forelli aktiivsust suurendab peale suurt vihmasadu ka jõkke sattuv tulvavesi, mis toob endaga kaasa mitmesuguseid toiduks sobivaid tõuke ja putukaid. Kui aga vesi muutub liiga sogaseks, siis ei pole eriti mõtet ridvaga kodust välja minna.
Praktika näitab, et kõige suuremaid forelle püütakse tavaliselt kevadel. Kuna kalapüügi hooaeg alles algab, siis sellel ajal ei ole forell eriti ettevaatlik ja teda võib kohata lihtsamini ligipääsevates kohtades. Peale suurvett lahkub forell oma süvistesse elupaikadesse ja siis on suuri kalu raskem leida ja välja püüda.
Veel paari sõnaga looduslikest teguritest: kui suvel tõuseb temperatuur kõrgemale, siis tuleb eelistada hommikust aega, millal on vee temperatuur minimaalne. Kevadel on parem võtuaeg just pealelõunasel ajal, kui vesi on maksimaalselt soojenenud. Pikk põuaperiood suvel ja sellele järgnev esimene vihm on vaieldamatult pidu nii jões elavatele forellidele kui ka nende küttidele.
Levinuim püügivahend jõeforellide tabamiseks on spinning. Jõgede võsastel jõekallastel liikumiseks ja kergete forellilantide loopimiseks sobivad väikese testiga (0 - 10 g) ja lühemad (pikkusega 1,8 - 2,4 m) spinniguridvad. Ka rull peaks olema väiksemamõõduline.
Spinninguga püütakse jõeforelli väikeste vooblerite ja pöörlevate lantidega, mille kaal ei ületa tavaliselt kümmet grammi. Sobivad nii ujuvad kui uppuvad vooblerid. Eesti tingimustes on klassikalisemad siiski ujuvad vooblerid - paljude meie forellijõgede sügavus piirdubki vaid 1 meetriga ja kogemustega forelliküttide sõnul on suvisel ajal täiesti piisav, kui lant jookseb vaid poolde vette (suurem kala võib võtta ka täiesti veepinna lähedalt).
Pöörlevad landid on suuruses 1 - 3 ja Eestis on kõige populaarsemad erinevad Meppsi pöörlevad (näiteks vikerforelli ja "kanapasa" toonides). Suvisel ühepäevikute lennu ajal peaks pöörlev lant oleme ühepäevikuga sama värvi.
Kuigi enamik püüdjaid kasutab landilõksusid, on kõige parem on lant otse tamiili või nööri külge siduda, sest siis on tagatud parim landi mäng. Tamiil või nöör peaksid olema optimaalselt peened (ehk kõige peenem, mida usaldad kasutada). Valdav enamus forellikütte kasutab tamiili, mille jämedus jääb 0,2 mm lähedale. [Kommentaar kasutajalt Wapsik: ilma korraliku landi lõksu / pöörlata on pika püügi päeva puhul juba peale esimest tundi tõsine piin näit. nööriga püüda. Olgu kui hea nöör tahes, isegi nr.1 pöörlev keerutab nööri korralikult ära. Mis aga puudutab vooblerit, siis on turul täitsa head Owneri, Rapala ning mingid Jaapani tootja spets. lõksud voobleritele. .... üldiselt julgeks väita, et pöörleva landi ja voobleri puhul oleks hea kasutada erinevaid landilõkse].
Lendõngega forellipüügil kasutatakse kerget 5-6 klassi varustust. Suurematele forellidele jahti pidades kasutatakse 7-8 klassi varustust. Vastavalt püügitingimustele valitakse lipsu diameeter - tavaliselt 0,15-0,25 mm. Suurema efektiivsuse saavutamiseks seovad kalamehed nöörile tihtipeale kaks kuni kolm kunstputukat sellise arvestusega, et kõige kaugem (märg putukas) vajub vette aga ülemine jääb ujuma (kuiv putukas). Kui kala võtab näiteks märga putukat, siis annab sellest kohe märku kuiva putuka käitumine veepinnal. Lendõngemehed kutsuvad seda putukat hüpikuks.
Jõeforelli püük meenutab veidi jahti - tihti tuleb maha kõndida pikad distantsid, et parimasse püügikohta jõuda, liikuda tuleb hiilides, sest forell on väga kartlik ja ettevaatlik kala (soovitav on hiilimine vastuvoolu, sest kalad seisavad ninaga vastu voolu ja neile saab selja tagant lähemale hiilida) ning forellikütil peaks seljas olema loodusega ühtesulanduv riietus, et kala silmis märkamatuks jääda. Kõik see vaev tasub aga kuhjaga ära, kui jõeforell on landi otsa meelitatud - forell on vägev võitleja ning tema jõulised tõmbed ja küünlad vee kohal jäävad püüdjale kauaks meelde.
Artikli koostamisel on abiks olnud erinevad internetiallikad.
Kalaportaal, 2012
