Selline on minu suitsuahi, kus suitsetan nii kala kui ka liha. Näeb välja küll veidi ebafotogeeniline, kuid ta ongi tegelikult mõeldud oma otstarvet hästi täitma, mitte silmailu pakkuma. Kui selle ahju 16 aastat tagasi ehitasin, siis ma silmailule rõhku ei pannud. 17 aastaselt ei suuda veel kõigele mõelda. Vana ahi oli laiali vajumas, uut oli kiiresti vaja ja nii saigi kätte võetud ja uue ahju ehitamist alustatud. Nädala jagu eeltööd uurimise näol ja nädal lammutusele / ehitusele. Ahju ehitamist alustades olin kogenematu ja ei suutnud paljusid asju nii ette näha nagu nüüd. Kuumsuitsu ahi ja keris olid vaid kindlad kriteeriumid, edasine oli juba loominguline lähenemine.
Ahi on aus ja teeb oma tööd hästi. Palju sellest ahjust kala läbi käinud on nende aastate jooksul? Täpselt ei tea, kuid arvan, et selle 17 aastaga kindlasti üle paari tonni. Oli aegu, kui ahi tossas 4 päeva nädalas. Ja seda mitte üks ahju täis päevas vaid ikka nii, et hommikul tuli alla ja tuli kustus alles õhtul. Selles ahjus olen suitsetanud kala, kana, siga kui ka lammast. Ahven, koha, latikas, angerjas ning isegi säga on ahjust läbi käinud. Lutsu, havi ja särge olen suitsetanud korra ja enam ei suitseta ka vast kunagi aga mine sa tea - iial ei tasu öelda iial... Selles ahjus suitsetatud kala on söönud nii mõnigi mees ja naine, kes praegu riigikogus istub või europarlamendis tooli soojendab. Aga OK. Lõpetan selle kiidulaulu. Ja asun siis suitsuahju ehitus protsessi kallale.
Eeltööd
Kaks-kolm päeva sai käidud kodukandis ringi ja uuritud teiste suitsuahjusid. Mehikoormas kuulub pea iga maja juurde suitsuahi. Tegemist ju kalurikülaga. Nägemus ahjust oli olemas juba enne ja nüüd, kui olin näinud teiste omi, hakkas see kõik peas vormi võtma. Kõigi selliste asjade planeerimise juures on väga tähtsad asjad paber ja pliiats. Sellest tõest sain küll teda alles hiljem .... Nüüd kui midagi planeerin või kavandan, siis teen alati ka joonise või visandi. Mingid joonised tookord siiski tegin, õigemini mängisin asjad kividega läbi. Ehitusmaterjali leidmisega polnud probleemi - seda jagus piisavalt. Seega alustasin lammutustöödega.
Lammutamine
Vana ahi oli ülevalt laetav. Ja sellist ei soovinud ma kindlasti. Minu arvates on kehva, kui peab kala ahju upitama. Kuna vanu kive polnud vaja säilitada, siis tundsin ennast lõhkumise juures vabalt. Vana ahi oli ehitatud maa sisse paigutatud tangi luugile ja see andis ahjule hea põhja. Vana ahju lagunemise põhjus oli tegelikult lihtne. Ülevalt laetava ahju jaoks oli ta natuke liiga kõrge ja ka traate polnud sees. Vanast ahjust jäi alles kaks viimast maapealset rida, mis on näha ka pildil. Lammutamine lõpetatud ja ümbrus koristatud, asusin uut ahju ehitama.
Ehitamine
Milliseid ehitusmaterjale ma vajasin? Tsementi, kive, 6 mm ja 8 mm ümarmetalli, palli traati, veoauto vedrulehtesid ja kahte vinkelraua juppi. No nii. Kas mõnel tekkis küsimus, et milleks see kõik? Küll jõuame kohe ka sinnamaani. Tegin segu valmis ja esimese kolme rea kivide ladumine käis kiiresti. Ilmselt olin kusagilt kuulnud või järeldasin omast loogikast, et palju ei tohi korraga laduda ja 3 rida korraga tundus igati normaalne olema. Selleks päevaks siis kõik. Jägmine hommik läks asi edasi. Esimese asjana lõikasin 8 juppi 6 mm ümarmaterjalist. Kuna täpset pikkust ei viitsinud välja arvutada/mõõta, siis võtsin umbes ja jätsin väikese varu. Ühe otsa ajasin kuumaks ja keerasin „L“ tähe kujuliseks, jättes lühema ots nii 6 cm pikaks. Seejärel lõikasin vinkelraua jupid ka enam-vähem parajaks ja jällegi läks ladumiseks. Segu kividele, kivid müüri ja siis tuli esimene väike tagasilöök. Kuidas saan need ümarmaterjalist vardad nurkadesse fikseerida? Kindlasti oleks saanud ka lihtsamini, kuid mina tegin järgnevalt. Mõõtsin ära nii pikkuse kui laiuse, lõikasin sama pikkusega 5 lauajuppi, peksin need naeltega kokku nii, et moodustuks nö kinniste otstega „H“ tähe kujuline asjandus või õigemini lapik 8. See raketis siis varraste vahele, vardad fikseerisin traati ja naelu kasutades raketise külge ja probleem lahendatud. Ladumine muutus nüüd küll tiba keerulisemaks, kuid vinkelrauad olid ka juba eelmise rea alla pandud, nii et 2 rida veel. Kerise ehtamiseks valisin veoauto vedrud, millele ladusin kivid. Selleks, et need vedrud kusagile toetada, tuli laduda lappi üks rida kive (mitte pikali). Enne selle rea ladumist sidusin need püstised vardad oma vahel kokku. Miks on neid üldse vaja? Ma ei tahtnud, et uue ahjuga läheb nii nagu vanaga - laguneb laiali. See varraste idee tuli mul siis, kui nägin sugulasest eluaegset pottseppa vanaema juurdes toas ahju ehitamas. Ta kasutas samuti vardaid ja sidus need iga kahe kivirea järel kokku. Nii tegin ka mina. Sai siis lappi kivirida ka laotud ja sealt edasi kõik vanaviisi. Ladusin päeva viimase rea, siis asjad kokku ja töövahendid puhtaks. Päev oli kirjas.
Piltidel kerise tegemine
Järgmine hommik algas mõõtmise ja lõikamisega. Vedrulehed olid vaja valmis lõigata. Mõõdud olemas, võtsin relaka kätte ja hakkasin lõikama. Stop!! Aga kas sellega on arvestatud, et kui vedrulehed hakkavad kuumuse toimel väsima ja kaardus olekut kaotama, siis kuhu see pikkus peaks mahtuma? Selge pilt. Vaja teha 3 cm lühemad. Jälle võtsin mõõdu laest aga sobis.
Järgmisena panin paika vedrulehed (vedrulehed on kaarjad ja kaarjad asjad pidid kõige paremini raskust taluma) ning hakkasin edasi laduma. Päeva lõpuks oli laotud 3 rida.
Järgmise päevaga pidid ladumisetööd lõppema. Ja nii ka läkski. Viimane rida sai jälle lappi laotud. Nii on hea ju resti toetada. Algul oli mõeldud ahi teha ühe restilisena aga olude sunnil panin järgmisel aastal ühe rea kive juurde, mis võimaldas lisada ühe resti veel.
Kuid tagasi ehitamise juurde. Ahi oli valmis laotud ja nüüd lasin sellel 3 päeva kuivada. Välja tuli ta selline nagu esimesel pildil näha. Katuseks läks 4 mm paksune metallplaat. Selle peale panin veel eterniitplaadi. Selleks olid head põhjused: eterniitplaat hoiab katuse natuke soojemana, väheneb kondentsi tekkimise oht ning kahe plaadi vahele tekkis koht, kuhu saab restid peale kasutamist ära panna. Kerise ladusin eelviimasena. Kasutasin võimalikult heledaid kive. Kerise ladumise kohta võiks nii palju öelda, et selle paksusega ei tasu ka üle pingutada. Mina panin nii palju kive, et ei oleks läbi näha ja otsene tuli läbi ei saaks. Viimase asjana panin ette ülemise ukse. Alguses oli ta eemaldatav, kuid hiljem tegin ümber, et hakkaks küljele lahti käima. Eestvõetav uks on tegelikult natuke parem. Siinkohal võivad hakata nüüd paljud vastu vaidlema, kuid kohe seletan oma arvamust. Võrreledes küljele käiva uksega tekib eemaldatava ukse puhul ahju väiksem vaakum. Tegelikult peaks olema ju vastupidi, kuna õhu hulk, mis ahjust välja pääseb, on ju eestvõetava puhul suurem aga minu meelest tekitab küljele avanev uks lisa õhukeeriseid. Vähemalt niivisi on minu ahjuga. Mis see vaakum siis paha teeb? Ega põhimõtteliselt ei teegi, kuid teatud juhtudel võib alt koldest tuha ebened ülesse tõmmata ja need kala peale sattuda. Ehitamise kohta ka siis pea kõik. Tööriistad puhtaks!
Mida võiks veel lisada eelmise lõigu juurde? Kerise ehitamiseks on malmradiaatorid head, kuid siis peab arvestama ka nende mõõtudega (kui just pole kavas radiaatoreid lõikuma hakata). Mina kasutasin ehtamiseks telliskive, kuid mida keegi kasutab, on tema enda valik. Eelmises osas jäi veel seletamata ning ka piltidelt ei selgu, kuidas tegin juurde koha teisele restile. See käis väga lihtsalt. Kahe viimase kivi reavahelt uuristasin neljast kohast segu kivide vahelt ära ja torkasin 8 mm varda läbi ahju. Nüüd toetubki ülemine rest neile ning liha suitsetamisel riputan nende külge konksudega liha rippuma.
Kasutamine.
Olen arvamusel, et iga suitsuahi on tema ehitaja nägu ning kui asi on ikka hoole ja armastusega tehtud, siis paneb ehitaja sinna sisse ka osakese oma hingest ja iseloomust. Minu ahi on suuresti nagu mina. Selline rahulik, vahel pika toimega aga korralik tööloom.
Ahju olen kasutanud aastaringi. Külmemal ja niiskemal ajal tuleb natuke pikemalt ette kütta ning soojemal ja kuivemal ajal vähem. Miks ma ette kütan? Keris ja ahi tuleb ikkagi töötemperatuurini viia. Siis on tulemus parem. Millise temperatuurini kütan? Seda numbrit kahjuks öelda ei oska. Katsun seda käega. Teen ülemise ukse lahti, pistan käe sisse ja ongi asi teada. Selline tunnetamine on tulnud kogemustega. Sama on ka erinevate kalade suitsetamisega. Ning suurt rolli mängib ka tegelikult ilm. Ja isegi siis ei tule alati kõik väga hästi välja, olgugi et võid arvata, et tegid kõik nii nagu peaks.
Suitsetamiseks kasutan põhiliselt lepapuud. Eelkütmise juures kasutan ka kooritud kasehalge. Maitseomaduste ja ka värvi muutmiseks kasutan kas nõgest, kreeki, pirni või õunapuud. Hea on ka kirss. Isiklikult kreegi ja pirniga suitsetatud kala eriti ei meeldi. Aga mõni kiidab taevani. Kui pean suitsetama varem külmutatud kala, siis hea värvi saamiseks olen kasutanud nõgest (kui see on olnud saadaval).
Liha suitsetades on soovitav kasutada rasvapanni. Endal on tehtud selline pann, mille panen konksudega rippuma. Pann ise jääb ca 15-20 cm kõrgusele kerisest. Tegelikult on hetkel kasutuses olev pann natuke vale kujuga. Miks? Õige pann peaks olema sik-sakilise põhjaga ning sakkide ülemistes osades peaksid olema augud. See on hea suitsu ühtlasemaks jaotumiseks.
Eestis peaks olema töös 4-5 minu jooniste ja juhendamise järgi ehitatud suitsuahju. Kahe kohta on ka tagasiside olemas ja omanikud siiani väga rahul. Olen ka edaspidi valmis ja huvitatuid aitama nii nõu kui jõuga.
See kirjutis ei pretendeeri absoluutsele tõele. See vaid oli jutt minu suitsuahjust. Suitsutamisest kirjutan kunagi edaspidi.
Anar „Wapsik“ Sillakivi
Kalaportaal, 2012
