Olen tihti kuulnud kogemustega spinningumehi ütlevat, et voobler pole lant algajale kalamehele. Kogemustele tuginedes jagan seda arvamust. Võrreldes tavalise landiga on voobler üsnagi kapriisne peibutis. Selleks, et olla voobleriga kalavetel edukas, peaks püüdja eelnevalt omandama spinningupüügi algtõed ja oskused.
Võrreldes teiste lantidega on voobleriga püük taktikaliselt erinev. Kui kerida tavalist lanti, mängib ta vaid seda mängu, mis on talle kujuga ette antud. Vooblerit osavasti juhtides võib teha igasuguseid keerulisi trikke, liikuda aeglaselt, muuta suunda ja töösügavust.
Voobleriga võib püüda palju kala, samas võib ka kalata jääda. Igale olukorrale ja kohale on vaja valida sobilik peibutis, mis sobiks veekogu sügavuse, põhja iseloomu, voolu tugevuse ja vee valgustingimustega. Landi valik tuleb teha ka selle põhjal, millist kala soovitakse püüda, valides sobiva suuruse, kuju ja värvusega landi.
Vooblerid liigitatakse kolme põhilisse tüüpi: ujuvad (Floating) , uppuvad (Sinking) ja neurtaalselt ujuvad (Suspending). Ujuvaid vooblereid jagatakse omakorda pinnavee - (Shallow Runner) ja sügavale sukelduvateks (Deep Runner) voobleriteks.
Pinnavee vooblerite sukeldumissügavus kõigub mõnest sendimeetrist kuni mõne meetrini, sügavavee vooblerid suudavad tänu pikale juhtkeelele saavutada suuri sügavusi 3-6 m ( mudelid pikkusega üle 12 cm sukelduvad veelgi sügavamale). Korrapärasel kerimisel töötavad landid tavaliselt kataloogis määratud sügavusel. Landi töösügavust saab teatud piirides ka ise muuta, reguleerides seda näiteks landi kerimise kiirusega või muutes lanti järel vedades jõhvi pikkust.
Uppuvat vooblerit on sobiv kasutada veekihis mõnest cm-st alla veepinna kuni mõne meetri sügavuseni. Peale sobiva sügavuse saavutamist keritakse lanti ühtlaselt või astmeliselt.
Ujuvad vooblerid, mis matkivad mänguga elusat kala, on kitsa ja pikliku kehaga ning meenutavad tihti viidikat. Sellised vooblerid tõmbavad selges vees röövkalade tähelepanu oma välimusega. Eriti veenvad on kaheosalised liigendiga landid, sest voobleri eri osad muudavad pidevalt oma asendit, tekitades kiskjale illusiooni elusast kalast. Neid lante võib edukalt kasutada havi, ahvena ja koha energiliseks püügiks pinnavees. Ka loetakse neid parimateks lantideks püügil väikeste järvede kaldavees ja veealuste küngaste veetaimestiku kohal. Samuti on nad väga head öisel püügil. Lanti keritakse kergete tõmmetega, tehes seda kas ridvaotsa või rulliga. Kui lant sukeldub soovitust sügavamale, jäetakse ta vahepeal seisma, et ta tõuseks ülespoole. Landi võnked küljelt-küljele suurenevad, kui kerimise kiirust suurendada. Sellise landiga on oodata paremaid tulemusi, kui veepinnal on kerge lainetus.
Ujuv sügavale sukelduv voobler - kerimisel liigub see peibutis tänu suurele plastikust keelele kohe peale sukeldumist suurele sügavusele. Peale viset vette maandunud lanti keritakse energiliselt, kuni ta puudutab keelekesega põhja.
Kui lant on jõudnud põhja võib kerimist jätkata kahel moel. Esimesel moel ujub lant põhja lähedal, selleks lastakse tal veidi põhjast kerkida ja alustatakse mõõduka kiirusega kerimist, teisel juhul peaks lant liikuma põhja lähedal, toksides aeg-ajalt plastikust keelekesega põhja (selleks katkestatakse peale põhja puudutamist mõneks sekundiks kerimine, lant hakkab pinnale tõusma, nüüd uuesti kerima hakates sukeldub lant taas põhja. Kui soovitakse püüda keskvees või pinnavees, valitakse katseliselt kerimise tempo ja ridva asend kerimise ajal.
Peale ujuvate vooblerite kasutatakse ka uppuvaid. Ujuva ja uppuva raskuse vahe võib olla vaid paar grammi. Püütakse järgmiselt. Esiteks määratakse püügikoha vee sügavus. Selleks lastakse jõhvi järgi andes peibutisel põhja vajuda ning loetakse samal ajal sekundeid landi põhja jõudmiseni. Näiteks saite 10 sekundit. Nüüd tehke vise ja laske landil uppuda 8 sekundit ja hakake kerima. Voobler peatub põhja kohal, kust alustategi kerimist. Uppuvaid mudeleid kasutatakse kalade otsimiseks sügavates kohtades.
Tootjad valmistavad ka liigendiga ühendatud kaheosalisi vooblereid. Selline voobler hakkab võnkuma juba väikesel liikumiskiirusel ja tekitab tänu erinevate osade intensiivsele võnkumisele illusiooni elusast kalast.
Mõnedel vobleritel on liikuv nokk, millega saab noka kaldenurka muutes reguleerida mängu aktiivsust ja sukeldumise kiirust. Mäng muutub tugevamaks, kui nokka keerata allapoole, samas sukeldub siis voobler aeglasemalt.
On ka vooblereid, mis väliselt väga kala ei meenuta. Neid nimetatakse popperiteks. Popperid liiguvad vee pinnal viskudes küljelt-küljele ja vaid lühiajaliselt sukeldudes. Nad on peamiselt mõeldud keskmise suurusega röövkalade püügiks (havid, ahven, koha ). Poppereid keritakse lühikeste tõmmetega, tehes neid kas ridvaotsa või rulliga.
Valmistakse ka lante, millel puuduvad sukeldumiseks vajalikud abivahendid (näiteks Rapala Rattlin'). Sellised landid sukelduvad aeglaselt ja neil on kiire vibreeriv mäng. Landi mängu tagavad tema lamedale kehale kantud süvendid ja kõrgendid ning landi seljal asuv kinnitusaas. Häid tulemusi annab seda tüüpi landi kasutamine voolavas vees, kerides teda vastuvoolu.
Olulise tähtsusega on vooblerite kasutamise juures jõhvi jämedus (eriti ujuvate vooblerite puhul), kuna liiga suure läbimõõduga jõhv võib landi mängu ära rikkuda.
Jõeforelli, ahvena, turba ja harjuse puhul kasutatakse pisemaid vooblereid, pikkusega 25 - 40 mm. Neid on kõige parem loopida UL varustusega. Jõhvi paksus võiks olla ca 0,15 mm, ritv peaks olema väga pehme ja rull kerge. Kevadeti võib väikseid voobreid haarata isegi suur särg.
Mõned kalamehed varustavad vooblerid ka lisaraskusega. Eesmärk on visata lant kaugemale või saata ta sügavamale. Lisaraskus kinnitatakse jõhvi külge, mitte lähemale kui 60 - 70 cm. Kui kinnitada lähemale, ei hakka lant enam korralikult mängima ja vajub ninaga allapoole.
Artikli autor: Pyherkala
Kalaportaal 2012
