Valdav enamik kaladest on lahksugulised. See tähendab, et sama liigi kaladest osa on isas-, osa emaskalad. Kuid on ka üksikuid selliseid liike, kelle puhul ei saa eristada isas- ja emaskalu. Sel juhul valmib nii mari kui ka niisk ühe kala suguelundeis (kiviahven). Haigusliku nähtusena võib niisugune olukord esineda ka mõnedel lõhelistel ja heeringlastel. Sellist nähtust ennast nimetatakse hermafroditismiks ehk mõlemasugulisuseks. Vähe on teada niisuguseid kalu, kes võivad muuta oma sugu.
Tavaliselt ei ole isas- ja emaskalad väliste tunnuste järgi eristatavad (särg, haug, koger). Sel juhul saame kala soo teada alles lahkamisel, marja või niisa olemasolu alusel. Kudemise ajal saab kala sugu kindlaks teha suguelundeist erituvate suguproduktide järgi. Üksikute kalaliikide puhul võime kala soo määrata välise vaatlemise teel: nende sugupooled on erineva suurusega või kehaosad erineva kujuga. Näiteks kudeval isasel harjusel suureneb seljauim kõrgusse, isasnolgusel on seljauim emase omast pikem jne. See on kogenud silmale hästi nähtav ja eristatav.
Kõige tugevamini ilmneb vahe isas-ja emaskalade välimuses kudemisperioodil. Paljudel kalaliikidel tekib kudemisajaks (tavaliselt isaskaladel) rida selliseid tunnuseid, mida neil varem ei olnud (kala kõhu ja uimede punaseks muutumine, helmeskatte tekkimine, tugeva musta pigmendi arenemine, mustade täppide tekkimine jne.). Niisuguseid tunnuseid kutsutakse pulmarüüks. Pulmarüüd tekitavad erilised hormoonid, mida eristavad verre sugunäärmed. Näiteks isasogalik muutub eredavärviliseks, forellil ja lepamaimul tumenevad tähnid. Karplastel ja siigadel kasvavad kudemisperioodil soomustele ja pea külgedele tüükakesed, mida kutsutakse helmeskatteks. Tõugjal on selline helmeskate eriti tihe sabaosas. Vimb muutub kudemisajal tumedaks just musta pigmendi tugeva arenemise tõttu. Pärast kudemist pulmariüü kaob.
Emane ja isane linask. Isase uim on ümarama kujuga ja uime juures on nähtav lihas.
Pulmarüül on kalade kudemisel suur tähtsus. Katseliselt on tõestatud, et emas-kala valib välja kõige eredamini värvunud isased. Pulmarüü aitab noortel kaladel vahet teha sugupoolte vahel. Kui esineb lõimetishoole, siis aitab see maimudel tunda oma vanemaid teiste sama liiki kalade seas. Pulmarüü on ka vaenlaste ja võistlejate hirmutamisva-hendiks. Looduses c-n igal nähtusel oma otstarve.
Jõkke tõusvad lõhed elavad kudemisperioodiks üle rea kujumuutusi. Isaslõhede keha muutub kõrgemaks, pea suureneb, üla- ja alalõug pikenevad, lõugadele kasvavad suured hambad, alalõua tipule kasvab konksuna ülespoole pöördunud kõhrjätke. See on eriti tugev vanadel kaladel ja takistab suu sulgemist. Ühtlasi tumeneb kala värvus, soomuste hõbeläige kaob, täpid ja uimed tumenevad. Emaskaladel toimuvad samasuunalised muutused, kuid märksa nõrgemalt kui isaskaladel, noortel isaskaladel omakorda nõrgemalt kui vanadel.
Olulised muutused toimuvad ka kala sisemuses. Väheneb lihaste ja suureneb sugunäärmete kaal, eriti emaskaladeL Lihaste kaal väheneb peamiselt kuivaine ja valkude, osaliselt rasva kaoarvel. Osa neid aineid kulub suguproduktide toitmiseks, osa liikumisenergiaks. Lüheneb ja muutub kergemaks ka sooletoru. Magu ja sool peenenevad limaga täidetud toruks, sooltoru koed ja näärmed taandarenevad (atrofeeruvad) ning sooltorust kaob normaalne bakteritefloora. Maomahl leelistub ega lahusta enam valke. Väheneb maks ja tühjeneb sapipõis. Põrn seevastu alguses suureneb kuni 20 korda, hiljem, kui kõik muutused kehas on lõppenud, taandub endisesse suurusesse.
Mõnedel kalaliikidel vapustavad pulmarüü tekkimisega seotud muutused kala organismi niivõrd, et ta pärast kudemist ei ole enam võimeline ennast normaalsesse seisundisse tagasi viima. Sel juhul kala pärast kudemist sureb. Need kalaliigid koevad ainult üks kord elus. Tuntumaid nendest on Kaug-Ida lõheline keta, gorbuuša, tšavõtsa, kizutš, meie jõesilm ja angerjas. Võtame näiteks keta. Enne kudemist elab ta meres, kudema tuleb aga Amuuri jõkke, sooritades selleks mööda Amuuri üles mitme tuhande kilomeetri pikkuse rände. Nii rändest, sisemistest füsioloogilistest muutustest kui ka nälgimisest tingitud kurnatusest sureb keta pärast kudemist.
Suguküpsuse saabumist mõjutavad suurel määral ilmastikuolud ja veekogu toiduvarud. Soojema vee ja parema toitumuse puhul saabub suguküpsus varem. Näiteks alustab latikas (Euroopa eri osades ja eri ilmega veekogudes) kudemist kolme kuni kümne aastaselt. Seega ei olene kudemisküpseks saamine niivõrd kala vanusest, kui tema arenemisest ja kasvukiirusest. Ebasoodsate elutingimuste korral aeglustub kala kasv ja ühes sellega ka kudemisküpseks saamine.
Sugunäärmed tekivad kaladel väga varakult. Niitjate moodustistena on need märgatavad juba maimudel. Kala kasvades arenevad ka sugunäärmed. Kui kala on saanud suguküpseks, võivad sugunäärmed moodustada kuni 40% kala kaalust. Sugunäärmete diferentseerumine (eristumine) algab üsna varakult, räimel näiteks 5—6 sentimeetri pikkuselt.
Suguküpsuse saavutamisel läbivad sugunäärmed teatud arenguperioode, mis on kõigil kaladel ühised. Kalade sugunäärmete arenguastet tähistatakse kuuepallilise skaala järgi, mis on leidnud üldist kasutamist.
Suguküpsust määratakse nii sugunäärmete väliste kui ka sisemiste tunnuste järgi. Alljärgnevalt peatume ainult välistel tunnustel, mille järgi iga asjaarmastaja võib kergesti määrata kala suguküpsuse.
Suguküpsuse I staadium ehk aste esineb noortel kaladel, kes pole veel kordagi kudenud. Sugunäärmed on neil õhukesed, läbipaistvad, kollaka-roosaka värvusega niitjad või lintjad moodustised. Sugurakud palja silmaga nähtavad ei ole ja sugu kindlaks määrata ei saa.
II küpsusastmes sugurakud on kaladel, kellel need pole veel hakanud arenema, või siis kaladel, kes juba kudemise on lõpetanud. Sugunäärmed on pisut suurenenud, kuid sugu saab kindlaks teha ainult luubi abil.
III astmes suguküpsus on palja silmaga, määratav: sugunäärmed ei täida siis veel tervet kõhuõõnt (vaid 1/2 kuni 2/3), marjaterad on läbipaistmatud, seni läbipaistev olnud niisk aga muutub heleroosaks.
IV küpsusastmes on sugunäärmed saavutanud maksimaalse suuruse, kuid nõrgal vajutamisel kala küljele suguprodukte veel välja ei tule. See on nn. kude-eelne staadium.
V küpsusaste on kudemisstaadium, kui mari ja niisk vabalt voolavad.
VI küpsusaste: kalad on kudenud, mari ja niisk välja voolanud ning sugupilu piirkond põletikulise välimusega. Sugunäärmed on kokkulangenud seintega kotikeste kujulised ning sisaldavad tavaliselt emaskaladel üksikuid järelejäänud marjateri, isaskaladel aga sperma-(niisa-)jä-nuseid. Sellest staadiumist lähevad kalad kohe II või ka III staadiumi.
Suguküpsuse saabumisele avaldab mõju sugunäärmete eri küpsusastmete kestus. Olenevalt kalaliigist ja välistingimustest, võivad I ja II staadium kesta umbes 3 aastat. Pärast seda saabub suhteliselt pikk III staadium, mis sügiseti kudevatel kaladel algab talvel ja lõpeb sügisel, IV staadium on lühiajaline ja lõpeb V staadiumi, s. -o. kudemise algusega. Kevadel kudevatel kaladel on VI, II ja III staadium, mis järgnevad üksteisele pärast kudemist, suhteliselt lühiajalised. Juba sügisel saabub IV staadium, mis vältab terve talve.
Kalade suguküpsuse määramine on suure praktilise tähtsusega. Selle järgi on võimalik kindlaks teha kudemisaja lähenemist ja kulminatsiooni, reguleerida püüki. Kalapüügi keeluajad põhinevadki suguküpsuse staadiumide kestuse ja aja arvestamisel.
Autor: J. Arman
Raamat: Õngemeeste meenutusi, 1969
Kalaportaal, 2012
