showcase riba kalamehed

Loe artikli esimest osa siit.

Veekogu põhja uurimine kalade võimaliku kogunemiskoha määramiseks

Suurtel veekogudel on kalade võimalikke kogunemiskohti küllaltki raske määrata. Veel raskemaks muutub olukord siis, kui suuremal pindalal on veekogu põhi tasane ilma kõrgendike ja oluliste sügavikkudeta. Otsingute strateegia seisneb oluliselt erineva reljeefiga alade leidmisel pinnalt. Näiteks täiesti ühtlase, liivase põhjapinnasega veekogus otsib kala veetaimedega kaetud alasid ehk saarekesi. Veekogus, kus põhjapinnas on tihedalt kaetud veetaimestikuga, eelistab kala pigem taimestiku vahel elutseda (joon. 11).

joon11


Kõige lihtsam moodus selliste kohtade avastamiseks on kajaloodi kasutamine, kuid see ei ole kõigile taskukohane ja pealegi nõuab teatud kogemuste olemasolu ekraanile saabuvate signaalide lahtimõtestamisel. Hästi läbipaistva veega võib veekogu põhja vaadelda lihtsalt kõhuli heites ja jääaugust alla vaadates, varjates vee peegeldust üle pea tõmmatud keebiga. Samuti võib selliseks vaatluseks kasutada Konneliuse akent, mida võib valmistada iga kalamees. Võetakse toru (näiteks selline, mille sees jooniseid hoitakse), selle ühte otsa liimitakse hermeetiliselt klaasist kaas. Kõige paremini sobib mõne vana lauakella kumer klaas (kumerusega väljapoole, sest siis ei jää jäätükid klaasi alla kinni ja uuritav pind suureneb). Kui olete avastanud perspektiivika koha, mis võib jääda ka kontrollaugust 2-5 m kaugusele, siis tuleb puurida uus auk täpselt väljauuritud kohale ja sööta see koht edaspidiseks kalapüügiks sisse.

Aktiivne kalaparve otsing kirptirguga püügiajal

Kirptirgu ehk marmõssiga on head kalasaaki võimalik välja püüda ainult aktiivselt kalaparvi otsides ja neid jälitades. Suuremat edu saavutavad tavaliselt need, kes puurivad kala otsingul rohkesti uusi jääauke. Jääaukude puurimist on kasulik sooritada toimides järgmise skeemi kohaselt (joon. 12). Alguses puuritakse teineteisest 15-20 m kaugusele prooviaugud. Nendest aukudest kala saamata tuleb sama skeemi järgides uusi auke puurida. Tavaliselt hõlmab selline protsess enamuse kalamehe ajast, kuna kala leidmine on palju keerulisem ja aeganõudvam protsess kui kalapüük ise.

joon12


Juhul kui ühes kontrollaugus kala näkkas, tuleks selle lähedale ümberringi puurida veel auke. See on vajalik edaspidiseks kala liikumise suuna jälgimiseks. Kui kala liikumissuund on kindlaks määratud, siis järgmiste aukude puurimine toimub nii - mida parem näkkamine, seda lähemale tuleks järgmine auk puurida. Kui kala enam ei näkka, siis tuleb otsinguid aktiivselt jätkata. Teatud kogemuste saavutamisel suudab kalamees sellist taktikat kasutades jälitada isegi ühelt kohalt teisele liikuvat kala. Kõige efektiivsem on grupiviisiline kala otsimine.

Kirptirgu põhja langemise eripärad

Enamus kalameestest isegi ei mõtle sellele, et kirptirgu põhjalangemise tehnikast sõltub kalapüügi efektiivsus. Peale sööda uuendamist lastakse kirptirgul tavaliselt põhja poole vabalt langeda. Sellega hirmutatakse minema osa kaladest, sest kiire vabalangemine ei ole sarnane ühegi putuka loomulikule liikumisele vees. Paljud kalamehed ei tea, et kirptirgu mäng veekogu põhjalangemise ajal on vahetevahel mõjusam, kui selle tirgu mängitamine ülestõstmise ajal. Soovitame teil seada endale eesmärgiks lasta kirptirgul igas veekogus vabalt langeda 1-1,5 meetri sügavusele veekogu põhjapinnast (joon, 13). Edasine liikumine peaks toimuma mängeldes aeglaselt pingulejääva tamiiliga. Pärast igat kirptirgu ülestoomist peaks allalaskmise protsess toimuma täpselt sama meetodiga.

joon13

Kirptirgu mänguvõtted

Joonisel 14 näidatud mängu idee seisneb selles, et peale kirptirgu põhjalangemist tuleb pidada lühike paus, mis on vajalik tirgu põhjapinna puutumisel tekkinud mudapilvekese hajumiseks. Tihtipeale haarab kala just sellise pausi ajal sööta. Näkkamise puudumisel tuleb sooritada aeglane mänglev kirptirgu ülestõstmine ja siis sujuv allalangetamine. Joonisel 15 on kujutatud varianti, mida kasutavad kalastussportlased võistlustel. Selline püügivõte põhineb kirptirgu väga kõrgele tõstmisel. Jõudes ülemisse faasi, ei tõsta mõned kalamehed mitte ainult kätt koos õngeridvaga pea kohale, vaid tõusevad kalastuskastilt püsti, et saavutada maksimaalset kirptirgu tõusmise kõrgust.

joon14ja15


Selline võte on hea selle poolest, et lubab kirptirguga läbi kontrollida veekihtide paksuse pikemalt ja on parim moodus kala kättesaamiseks, kui atmosfääri rõhkude muutumise ajal on kalad kõrgemates veekihtides.

Kasutades ülevalpool mainitud meetodit, asub kirptirk madalamal kui peatub kala. Joonisel 16 näidatud võtted viivad kala sellisesse seisu, et ta näkkab isegi kõige kehvema võtu ajal. See seisneb selles, et mängu käigus kirptirgu võngete amplituud ja sagedus aeglaselt sagenevad ja saavutavad tirgu liikumise ülemises faasis maksimumi. See mõjutab kala küljeliini, mis võtab vastu sujuvalt muutuvaid amplituude.

joon16

 

Lähemalt kirptirguga püügist (vene k)


Näkkamise korral tuleb meelde jätta millise amplituudiga ja võngete sagedusega te kirptirguga mängisite ning järgmise kalapüügi ajal tuleks kasutada sama sagedusega tehnikat. Joonisel 17 on ära toodud kalameestele praktiliselt tundmatu kirptirguga püügimoodus. Siinkohal saavutatakse kirptirgu mäng tamiili keerlemisega ümber oma telje. Sellise tegevuse juures püsib kalamees liikumatult, tamiili aga keerutab ta näppudega vahetult nooguti alt. Peale mõnda keritud tiiru lastakse tamiil vabaks ja see hakkab omakorda vastassuunas lahti kerima. Reeglina näkkab kala kirptirgu pöörlemise aeglustumisel või täielikul peatumisel.

joon17


Et teada saada, kui kiiresti teatud arvu tiirude juures kirptirk uuesti peatub, tuleks jääaugust alla vaadates esimesel katsetusel umbkaudselt mõttes määratleda sekundite arv tirgu peatumiseni. Veel on võimalus paigutada tamiilile nooguti alla plastikust rüüsijupp, mille liikumise järgi on väga hästi näha tirgu peatumist.

Joonisel 18 kasutatud püügivõte on mõeldud passiivse kala püügiks. Kirptirgu mängleva ülestõstmise käigus sooritatakse väikeste vahemaade järel paarisekundilised pausid, pärast seda mäng jätkub. Need pausid on mõeldud selleks, et uimane kala jõuaks peibutise juurde ujuda ja seda haarata. Selline võte on kõige kasulikum kalastamisel südatalvel, siis kui kalad on hapnikupuuduses.

joon18


Joonisel 19 näidatud võte erineb eelmisest selle poolest, et kirptirgu langemine toimub ilma mänguta ja mängima hakatakse alles tõusu lõpus.

joon19


On olemas sportlikud püügivõtted, mida tihtipeale kasutavad kogenud kalamehed. Sellel juhul saavutatakse kirptirgu mäng erineva tiheduse ja amplituudiga koputamisel õngeridva otsale või siis ridva otsa kahe näpuga selliselt liigutades. Sellised võtted lubavad pikaajaliselt ja füüsilist jõudu kasutamata mängida tirguga vajaliku sagedusega. Küllaltki universaalselt on sellist võtet näidatud alloleval fotol.

sormede-kaugus


Antud juhul sageduse ja võnkeamplituudi reguleerimine toimub näppudevahelise kauguse muutmisega. On loomulik, et kirptirgu mänguga üles-alla liigutamisel tuleb üles tõsta mõlemad käed.





Algallikas: ajakiri Fish

Kalaportaal, 2011