Mitmed uuringud näitavad, et meie toidulaual on vähe kohalikke kalu. Olukorda saab ka ise parandada lihtsamalt püütavate kalade, näiteks hõbekokrede õngitsemisega.
Kala nimigi näitab, et tal peab olema mingi seos hõbedase tooniga ja just selline on eeskätt tema külgede soomusrüü.
Hõbekoger on segatoiduline lepiskala, tema menüüs on olulisel kohal nii loomse kui ka taimse päritoluga toit. Seda saab arvestada ka püügi söödavalikul. Hõbekokre saab püüda nii ussiga kui ka tainast tehtud kuulikesega.
Vaatamata mitmekesisele toidule kasvavad hõbekogred suhteliselt aeglaselt. Keskmise toidubaasi korral on viieaastased kalad 25–28 cm pikad ja kaaluvad 300–400 grammi.
Just oma aeglase kasvukiiruse tõttu pole hõbekoger edukalt kasvatatava tiigikalana läbi löönud. Soodsate elutingimuste korral aga võivad need kalad ka meie tingimustes ületada mitme kilo piiri.
Eesti hõbekogre seni kehtiv ametlik kaalurekord on veidi üle kolme kilo ja selle kala pikkus oli peaaegu pool meetrit. Ehkki paljudele on jäänud hõbekogrest mulje kui uimasevõitu laisast kalast, osutavad suuremad isendid väljatõmbamisel raevukat vastupanu.
Hõbekogre maailmarekord. Kaal 4,84 kg, püütud 2009 a. Saksamaalt.
Omapärase bioloogiaga kala
Hõbekokredel on mitmeid bioloogilisi iseärasusi, mis aitavad neil äärmuslikes tingimustes ellu jääda ja levida. Talviti hõbekogred ei toitu, vaid veedavad selle aja tavaliselt mutta pugenult väheaktiivses seisundis, kusjuures nende ainevahetus aeglustub oluliselt.
Hõbekogred taluvad hästi ka veekogu hapnikupuudust, enamik elutegevuseks vajalikust energiast saadakse sel juhul hapnikuta toimuvast ainevahetusest. Veetemperatuuri liigsoojenemisel muutuvad hõbekogred samuti loiuks ja poevad mutta, ümbritsedes end tavapärasest paksema limakattega.
Ka hõbekokrede paljunemine on huvitav. Nendes veekogudes, kus esinevad nii isased kui ka emased hõbekogred, paljunevad nad nagu kalad ikka: emased koevad portsjonite kaupa marja ja isaste eritatud niisa koostises leiduvad spermid viljastavad selle.
Aga hõbekogred saavad paljunemisega hakkama ka siis, kui sama liigi isaseid polegi. Piisab, kui koetud munarakke viljastab mõne lähedase kalaliigi isase sugurakk. Seejuures pole tulemuseks mitte kõikvõimalike hübriidide teke, vaid sellisest viljastatud munarakust areneb ikkagi emasest soost hõbekoger. Põhjus on selles, et võõrliigi isassugurakk üksnes aktiveerib hõbekogre munaraku arengu.
Sissetoodud liik
Hõbekogred jõudsid meile inimeste teadliku vahendustegevuse tulemusena. Nimelt toodi 1948. ja 1949. aasta sügisel Venemaalt hõbekokri, kes lasti Tallinna Kalamajandi tiikidesse, Maar-du ja Kahala järve. Vähemalt osa kaladest jäi ellu ja andis järglasi.
Järgnevatel aastatel viidi eeskätt Maardu järvest hõbekokri üha uutesse ja uutesse veekogudesse üle Eesti.
Kalade asustamisjärgsetel aastatel kehtisid hõbekokrede püügil isegi teatud piirangud, mis tänapäeval on kaotatud. Nüüdseks on hõbekoger meil täielikult kohastunud, kalaliigi levik on siseveekogudest ammu juba merelahtedessegi jõudnud ning iga aastaga hõbekogrestub üha uusi ja uusi lahtesid meie rannavetes.
Sobib söögiks mitmel viisil
Hõbekogrega käib paratamatult kaasas mudakala kuulsus ja seega usutakse juba ette, et püütud kala lihal peab tingimata juures olema mudamaitse. Merest ja jõgedest püütud kaladel seda pole, tihti puudub mudamekk ka järveasukatel. Mudamaitsest vabanemiseks soovitatakse kalafileed leotada kas piimas või lahjendatud sidrunimahlas.
Hõbekogre puhastamisel peab arvestama sellega, et ligi pool kala algsest kaalust läheb puhastusjääkidena kaotsi. Järelikult tasub nii aja kokkuhoiu mõttes kui ka rohkema kalaliha saamise eesmärgil inimtoiduks eelistada hõbekokri, mille kaal on vähemalt mõnisada grammi. Suurematel kaladel, eriti kui kalarümp jääb toiduvalmistamise käigus tervikuks, on hiljem lihtsam liha luude küljest eraldada.
Mis puutub hõbekogre liha koostisse, siis selles, nagu ikka värskes kalalihas, on kõige rohkem ehk ligi 75–80% vett, 15–18% langeb valkude arvele ja mõned protsendid jäävad rasvade pärusmaaks. Viimastest veelgi väiksem osa (1–2%) langeb mineraalühendite, peamiselt kaltsiumi-, fosfori- ja magneesiumühendite arvele.
Kogu see koostis annab toorfilee energeetiliseks väärtuseks 90–115 kilokalorit.
Tõsi, hõbekogrest tehtud road on tavaliselt oluliselt suurema kalorsusega, sest valmistamise käigus lisatakse kalale ka palju muud suupärast.
Hõbekokri süüakse hautatult, eriti koos hapukoorelisandiga, neid võib praadida ja praefileesid hiljem ka marineerida, sütel küpsetada, grillida, suitsutada, keeta ja isegi kuivatada.
Parema meki saamiseks lisatakse hõbekokrede lihale tihti rammusaid ja erilise maitsega lisandeid, nii et tihti hakkavad hoopiski need söödava kala põhiolemust varjutama.
Ehkki paljudes inimestes hõbekokredest road erilist vaimustust ei ärata, peab lõpetuseks lisama, et teiste loomariigi esindajate, nii uimeliste, suleliste kui ka karvaste menüüs hinnatakse neid kalu söögipalana siiski piisavalt.
Allikas: Maaleht
Kalaportaal, 2011
