Kümnekilone haug on paljude kalastajate unistus, mis paljudele vaid unistuseks jääbki. Soome haugiguru Rami Eloranta paljastab selles artiklisarjas mõningaid tõdesid, mille abil võivad teisedki oma unistuse täide viia ja seda isegi rohkem kui üks kord elus. Kümne aasta jooksul on ta saanud üle viikümne enam kui 10 kg kaaluva havipuraka.
Minu kalamehekarjäär algas väikese poisina tundide viisi õngitsedes. Kirg ja pühendumus kalapüügile olid minus juba siis olemas, kuigi mäletan, et oli palju kordi, kui pidin tühjade kätega koju lonkima. Lapsepõlve kuulusid ka igaaastased Lapimaa reisid, mille võtsime ette koos perega, et püüda seal harjuseid ja lõhesid.
Esimesed haugid sain alles täisealisena. Esimestest saakidest alates hakkas haugipüük mulle kohe meeldima ja sellest sai kiiresti vaieldamatu lemmik. Statistikat analüüsides on mu „karjääris“ olnud selgeid murranguhetki. Esimene juhtus 1994 sügisel, kui töökaaslane Helge sai lõpuks mind aastate pikkuse meelitamise tulemusena kaasa Ahvenamaale (ta oli näinud piisavalt pilte suvel järvedelt saadud hauginolkidest). Haugi rekord oli sellel ajal kõva 2,7 kg.
Jõudsime Ahvenamaal vaid paar tundi püüda, kui õnnestus välja tõmmata 3,5 kg haug. Paar tundi hiljem oli rekord juba margapuu järgi täpselt 5 kilo.
Järgmisel aastal parandasin tulemust 9,5 kiloni. See sama margapuu hellitas küll unistust rohkem kui 10 kilosest haugist, kuid tegelik kaal jäi korraliku kaaluga mõõdetuna selgelt alla kümne kilo. Järgmine areng toimus seoses paadi soetamisega – pääsesin tänu sellele kalale siis, kui ise soovisin. Samal ajal liitusin ka kalastusklubiga. Hakkasin peale seda aina rohkem kalal käima.
Aastal 1998 kevadel pääsesin esimest korda Jüvalle kevadisele haugipüügile. Õnneks tegime endale selgeks, kui tähtis on kalade tagasilaskmine - saagid olid korralikud ja püütud kalu poleks keegi jaksanud ära süüa. Olime sel ajal siiski veel algajad. Siiamaani teeb mind ärevaks mõte, milliseid saake oleksime saanud sealt 10 aastase kogemusega. Järgmine samm saakide suurenemise poole toimus aastal 2004, kui hakkasin kala püüdma enamjaolt jerkidega. Eriti algusaegadel tundus, et peaaegu iga päev käis paadis vähemalt 7 kg haug. Tundus, et haugidelegi olid jergid midagi uut ja huvitavat ning mida pidi ilmtingimata maitsma.
Artikli autor oma järjekordse trofeega
Kümnese klubisse
Esimese kümnekilose haugi sain 1999. aasta aprillis. Olin selle hetkeni saanud kaheksa haugi, mis kaalusid vähemalt 8 kg. Seega võib öelda, et kerge tööga see esimene kümnene paati ei tulnud. Teisest küljest on iga suur kala hea tulemus ja tean mehi, kes on siiamaani kümnese järjekorras, kuigi on saanud paarkümmend 8 kilost havi. Seega õnn ei naerata võrdselt ja seda eriti kalapüügi puhul. Kuigi ega asi polegi ju ainult õnnes.
Alates esimesest kümnesest olen saanud vähemalt ühe kümnese aastas. Parim aasta oli 2007, mil sain 12 üle kümnest, millest omakorda seitse kala oli vähemalt 12 kg. Kuigi 61 vähemalt kümnekilost haugi on üsna suur arv, pean siiski paremaks tulemuseks kahtekümmet üle 12 kg haugi.
Edu võti
Peab tõdema, et nende tulemusteni jõudmine on nõudnud väga palju tööd - lantide õppimine, kalade käitumise jälgimine, püügikohtade otsimine, nüri katsetamine, allavandumine, tuhanded kilomeetrid autoga, paadiga jne. Eks mõnel mehel võib minna ka natuke lihtsamalt, kui näiteks juhtud elama mõne suurepärase suurte haugide elupaiga lähedal ja kus käiakse vähe kalal, kuid selliseid ideaalolukordi ei tule just tihti ette. Usun, et minu jaoks on olnud määravad tegurid ka võidujanu ja katsetamistahe. Pole just alati jälginud teiste meeste tegemisi vaid pigem proovinud ise asju leiutada. Loomulikult tasub ka teiste nippe kuulata ja sobitada neid oma stiiliga. Hea näide jäärapäisusest on see, kui hakkasin jerkidega „enda“ moodi püüdma. Märkasin nimelt, et rulliga jerkides (kasutades pikka ritva ja jäika trossi) on võimalik jerke sama hästi mängitada kui spetsiaalse jergivarustusega. Seejärel otsustasin, et kui keegi hakkab minu silme all jergivarustusega saama minust suuremaid hauge, muretsen endale samuti jergivarustuse. Seda päeva paraku pole tulnud..... Tänaseks päevaks on üsna mitu tulihingelist jergiridva fänni hakanud harrastama segastiili - vahetevahel jergitakse ridvaga, vahel rulliga. Proovisin ka vasakukäelise rulli, kuid see ei olnud absoluutselt minu käe järgi (kuna rulliga jerkamisel mängitatakse lanti pelgalt keriva käega, tasub selleks kindlasti kasutada tugevamat kätt).
Mis puudutab lante, siis proovimisjanu kustutamiseks on landikastist läbikäinud mitusada erinavat landimudelit, milllest on sõelale jäänud umbes kümmekond lemmikut. Osad neist on käsitöö. Olen katsetanud ka erinevate värvitoonidega ja proovinud ise lante värvida. WC põrandal värviga plätserdades ei saa just filigraanset tulemust, kuid mulle meeldib kasutada ärritusvärve ja nende tegemine on võimalik isegi algeliste vahenditega. Lisaks on poed täis suurepäraste looduslike toonidega lante. Esimest korda sattusin kullasoonele 1998 aasta alguses, kui proovisin leida kevadhaugile võimalikult ärritavat kombinatsiooni. Roosa 15 cm nilsu (Nils Master Invincible) sai omale sinise selja ja mustad triibud. Kevade kolm suurimat tulid just sellega ja nimetasin värvi hellitavalt Monsteriks. Ka hiljem on sama värv toiminud väga hästi ja seda eriti kevadel. Mõne aja pärast tuli turule sarnase värvikombinatsiooniga, kuid valge kõhuga lant, mis osutus samuti toimivaks mudeliks. Tänapäeval on sarnase värvikombinatsiooniga lante pea igal tootjal. Nii mõnigi teine mu enda tehtud värvikombinatsioon on osutunud hästi toimivaks ja mõni neist on jõudnud isegi poelettidele. Muuseas, SHS nilsu roheselgne, kollaste triipudega, hõbedane lant on mõeldud spetsiaalselt kevadhaugile. Sama tooni tehti ka Salmo Slider'i piiratud kogusega mudelit. Buster Jerk'i kroompunane, kus on vasksed triibud, must selg ja oranz kõht (C269) on minu poolt disainitud eelkõige päikese käes püüdmiseks.
Statistika
Olen noorusest peale olnud suur statistikahuviline ja salvestanud püügitulemusi üle 15 aasta. Nendest teadmistest on olnud rõõmu peamiselt endale, kuigi olen ka netilehtedelt saanud positiivset tagasisidet.
Algselt oli eesmärgiks teha kümneaastane statistika alates esimesest 10 kilosest haugist. Selle ajaga olen saanud 10 000 haugi ja nende hulgas vähemalt 55 kümnest. Kuna kirjutamise käigus tuli suuri kalu juurde, otsustasin teha ülevaate kõikidest saadud haugidest. Seega on statistika tõesem ja juhusel on väiksem roll. Minu paadis on sõbrad saanud 19 vähemalt kümnekilost kala, mille hulgas on ka paar kena rekordit. Statistika on siiski vaid enda püütud haugidest. Statistika ja teksti lugemise hõlbustamiseks teeme esmalt selgeks, milline on kümnene ja milline on kaheksane. Kümnene on vähemalt 10.00 kg kaaluv haug, mitte 9.5 või 9. 99 kaaluv haug. Kaheksane on 8.00 kuni 8.99 kaaluv haug. Statistikasse on läinud ainult Soomest püütud haugid. Artiklit kirjutades (juuli 2010) olen saanud sportlike vahenditega kokku 11 291 havi.
Keskendumine suurtele haugidele on viinud kogused alla ning kahjuks on ka kalu meres viimasel ajal vähemaks jäänud. Usun, et selle üheks põhjuseks on kõva kalastuskoormust. Ja ka see, et keskmise kalastaja oskused on kümne aastaga oluliselt paranenud.
Olen statistikast välja lugenud, et õppimise käigus ja kalapüügile ajaliselt rohkem pühendudes võib lühikese ajaga saakide hulka märkimisväärselt suurendada.
Vähemalt 13 kilosed havisid on minu saagi hulgas 9, ehk iga 1255-s haug. Vähemalt 12 kilosed on olnud vastavalt 20 tk ehk iga 565-s. Vähemalt 10 kiloseid 61 tk ehk iga 185-s haug. Vähemalt 8 kiloseid 215 tk ehk iga 53-s. Need suhted oleks paremad, kui ma ei kalastaks suvel. Nimelt nii mõnigi kõva haugipüüdja jätab suvel püügi vahele, kuna siis suurte saamise tõenäosus väheneb. Kuid mulle meeldib kala püüda ka suvel, sest siis on selleks aega. Tuleb välja, et tegelikult kalastangi ma suvel kõige rohkem.
59 kümnekilosest on tulnud merest ja ainult 2 järvest. 8 kiloseid on tulnud järvest 15 tk.
Usun, et sellest statistikast võib teha teatavaid järeldusi sellest, kui palju kala peab saama, et kümnekilone kätte saada.
Kuidas ja millal
Suurem osa suurtest haugidest on tulnud meres lanti loopides - see on olnud ka eelistatuim kalastusviis. Trollinguga olen 10 kg piiri ületanud neljal korral ning jäält olen saanud kuus üle kümne kilost. 8 kiloseid on loopides 177 tk, järelevedades 28 tk ja jää alt 10 tk. Ajaliselt on asi lihtne – merel jerki loopides on olnud parim aeg kevad või sügis (pehmetel talvedel ka talve alguses, kui veel pääseb vabale veele).
Sügisene trolling
Aastarütm
Aastane rütm on mul aja jooksul üsnagi paika loksunud. Elu ei koosne küll ainult kalapüügist, kuid üritan kalal käia võimalikult palju. Püügipäevi tuleb aastas kokku 100 kuni 150. Selle hulka loen kõik päevad, mil olen üritanud kala püüda - olenemata, kas sellele kulus aega pool tundi või pool ööpäeva. Tegelikult ei koosne minu püügretked ainult havipüügist: kogu ajast kasutan selleks umbes 2/3 ning ülejäänud aja võtab peamiselt koha püük. Muid liike püüan vaid juhuslikult.
Püügihooaeg algab kevadel, mil ma üritan võimalikult palju vee peale saada, sest siis on ju haugid tänu marjale raskemad. Seda on näha ka statistikast – kevadeti on saagid suurimad. Olen täheldanud, et võrreldes järelevedamisega on landiloopimine kevadeti märkimisväärselt produktiivsem ja mugavam viis suuri kalu saada. Mai lõpu poole huvitun rohkem koha püügist ja see hammustab ära suure osa havipüügi ajast.
Suvel tegelen peamiselt järelevedamisega ning praegusel ajal teen seda järjest enam järvedel. Kuna paljudel järvedel on võimalik lanti vedada rohkem kui ühe ridvaga, siis on kohapealne analüüsi tegemine (värvid, landisuurus, võtu sügavus, jne) ka palju lihtsam. Kõigele lisaks saab paljudel järvedel lanti vedada täielikus üksinduses. See pakub mõnusat puhkust närvidele, mida ei saa lubada tihedas mereliikluses. Suvel on suurte havide püügil probleem selles, et järve haugid on enamjaolt üsna lahjad ning 10 kilo ületamine ei ole lihtne ettevõtmine (kuigi ega see pole suvel tegelikult kerge ka meres). Samas on suvisel hauepüügil ka omad võlud - suure kala väsitamine tavapärasest lõbusam, kuna haug jaksab tõsiselt võidelda ja küünlaid visata. Miinuspooleks võib lugeda selle, et soojas vees rassib haug ennast aeg-ajalt piimhapet täis. Suvel pälvivad mu tähelepanu ka suured kohad, sest väljakutseid peab ju pidevalt jätkuma. Õnneks on järvedes haugid ja kohad tihtipeale samas paikades ja võtavad laias laastus samu lante. Sõltub palju järvest, pilvisusest ja kellaajast, et teha otsus, kummale liigile sel momendil rõhku panna. Poolest augustist pealt pälvib rohkem tähelepanu haug ja sel perioodil püüan ma peamiselt järvedel.
Trossi või pealiini takerdunud kala on parem välja võtta käsitsi lip-lock võttega või siis kaelast
Alates sügisest, merevee jahenedes siirdun taas merele suurte haugide jahile. Kui vesi jaheneb umbes 10 kraadini, algab aasta teine tõsine hooaeg. Lanti loopides saab suurt havi terve sügise vältel, seda eriti vee jahenedes. Kui merd hakkab katma jää, jäävad ka minu kalalkäigud harvemaks. Talveti vaieldamatuks lemmikuks unna püük, kuna suurt kala tuleb sellega kõvasti paremini kui sikuga. Statistikat vaadates toob und päris palju suurt kala ja talv ongi kolmas suurte havide periood. Kellaaegasid on veidike raskem võrrelda, kuna need varieeruvad aasta jooksul päris palju. Tähelepanuväärne on see, et vähemalt 10 kilosed on tulnud üllatavalt harva varahommikuti ja õhtuhämaras. Kuigi tihti just siis püüangi. Selle asemel on mõningased haripunktid näha poole päeva ajal ja mingil määral enne päikeseloojangut. Tõsi küll, suvel on parim aega püüda haugipurakaid just pimedas.
Rami Eloranna kümnekiloste haugide lugu jätkub järgmises osas, siis on pikemalt juttu püügivahenditest.
Allikas: ERÄ
Tõlkijad: Egert Vandel ja Henri Jaska
Kalaportaal, 2011
