Haug on jõgedes ja järvedes elutsev röövkala. Teda peetakse paigakalaks kuna elupaigaks ja jahialaks valib ta suhteliselt väikese ala veekogust. Lemmikkohti ajutiselt maha jätma sunnib havi ootamatu veetaseme tõus ja kudemiseks sobivate kohtade otsimine kevadel. Havid hoiduvad tavaliselt ühekaupa, hõivates oma valdusse sobiva jahipiirkonna. Kui selline hea koht mingil põhjusel vabaneb, seab end sinna varsti sisse uus haug (tean isegi paari sellist kohta Suurel Emajõel ,kuhu tasub ikka jälle proovima minna). Isased isendid on emastest väiksemad ja piklikuma kerega. Havide värv varieerub veekoguti erinevalt, rohekast kuni pruunikani.
Havi asustab veekogus keskmise või aeglase vooluga alasid. Kiirema vooluga jõgedel peidab ta end sügavamatesse aukudesse ning erinevate veealuste takistuste taha (kivid, vettelangenud puud, postid). Harva kohtab haugi madalates, kiirevoolulistes jõgedes, ka külma veega jõgedes ja väikestes tiikides. Nagu kõik veekiskjad kogunevad ka havid sinna, kus on väikseid kalu. Suuremad havid eelistavad sügavaid suurte veealuste rampadega piirkondi, sillatalade ümbrust, veealuste kivide reastikke, võrendikke (milles annavad märku keerised vee pinnal), sügavamaid alasid põikimadalikest pisut allpool, järskude saviste kallaste alla sisseuhatud kaldaaluseid. Väiksemad varitsevad saaki peamiselt veetaimestikus, kõrkjate ja vaba vee piiril. Heaks varitsuspaigaks havidele on järvest välja voolavad jõed, kus haug kimbutab järvest lahkuvaid väikseid kalu. On tähele pandud , et havid järgnevad jõgedes liikuvatele viidikaparvedele.
Nii kevadel ja varasuvel kohtab havi kõige sagedamini madalates soenenud veega piirkondades, sügise lähenedes otsivad havid, aga sügavamaid paiku. Havi väldib kallast, kuhu suur tuul kannab kõrgeid laineid, varjudes sellisel puhul kas sügavatesse kohtadesse või peidab end veetaimestikus vastaskaldal. Jahti pidades väldib havi erinevalt ahvenast pikki tagaajamisi, sest tal jätkub energiet vaid üheks ülikiireks sööstuks. Saakkala raudsesse haardesse võtnud - ta peatub, et hinge tõmmata ja pööranud saagi pea neelu suunas asub seda neelama. Havi on väga ablas kala, ei heida ta armu ka oma järglaskonnale, ta on võimeline ründama isegi teist havi, kui see suuruselt ja jõult pisutki nõrgem tundub olema. Jahti pidades ründab havi peale kalade vesirotte, veelinde, konni ka oravat kui see juhtub jõge ujudes ületama. Röövkalade toitumine toimub perioodiliselt. Näiteks seedib havi kõhtutäit 1-3 päeva, mil väheneb ka toitumisintensiivsus. Toidu vähesuse korral toitub ta iga päev.
Havi hambad pole ette nähtud toidu peenestamiseks, neid kasutatakse vaid saagi kinni hoidmiseks ja suunamiseks .Kui siluda sõrmega üle suulaes olevate hammaste neelu suunas ei teki liikumisele mingit takistust, vastupidist üritades tungivad pisikesed hambad aga kui nõelad sõrme. Havi vahetab perioodiliselt kihvu, et nad oleks alati teravad, samas ei sega see füsioloogiline protsess tal jahipidamast.
Havi toitumisele avaldavad mõju peamiselt need faktorid, mis on seotud keskkonnaga , milles kala elab, kuid on olulised ka õhurõhk ja üldised ilmamuutused. Nii võivadki havi näkkamisele negativselt mõjuda selged, palavad suvepäevad, mil havid seisavad pikki tunde liikumatult, pööramata tähelepanu tema lähedal ujuvatele kaladele. Sellisest seisundist toob havi välja vaid ilmamuutus (õhurõhu langus). Jahedate ilmade saabumisega sügisel hakkab sügisene neeluaeg, mis kestab kuni veekogude jäätumiseni. Sel neeluajal omab ilmastik väiksemat rolli, kuna vee tmperatuur on kala aktiivsemaks tegutsemiseks sobivam.
Haug võib saaki püüda päev läbi, kuid erinevatel veekogudel on omad sobivaimad püügiajad. Suuremad isendid võtavad lanti tavaliselt varastel hommikutundidel, tuulise ilma korral, aga keskpäeva paiku. Edukam kui ilusa ilmaga, on havipüük vaikse, sooja ja uduse ilmaga, seda ei riku isegi kergalt tibutav vihm. Kõige sagedamini satuvad landi otsa kuni 3 kg raskused kalad.
Havi püütakse mitmeti - spinninguga arvatavaid peidukohti läbi püüdes, lanti paadi järel vedades, ka elus kalaga, kasutades erinevaid rakendusi. Millise püügiviisi kasuks otsustate, sõltub veekogust, millel kalastate. Sileda põhja ja ühtlase sügavusega veekogul annab paremaid tulemusi püük poiga varustatud rakendusega, millel peibutiseks on elus kala või siis landi paadi järel vedamine e trolling. Ebaühtlase põhja ja veetaimestikurohkes kohas püüdes õigustab end paremini spinning. Väikestel veetaimestikurohketel jõgedel annab häid tulemusi püük spinninguga, kasutades peibutiseks näiteks rakist surnud kalaga (rakise võib asendada ka raskusega silikonkalakesega, kuid siis näkkamise korral haakimisega ei viivitata). Liikudes mööda kallast (parem kui allavoolu), peaks läbi püüdma kõik keerisekohad, taimestikuta aknad, madalike taha uhutud aeglasema vooluga augukohad. Kui põhi on takistusteta, tehakse pikem vise ja lastakse peibutisel põhja vajuda. Keritakse aeglaselt põhja lähedalt, vaheaegadega, peibutist ridva otsaga sujuvalt sikutades. Tundes näkkamist, lõpetatakse kerimine ja jäetakse peibutis mõneks sekundiks lõdva jõhvi otsa (et havi neelaks ta sügavamale) ning esimesele havi poolt tehtud tõmbele järgneb haakimisliigutus. Mõnikord püütakse väikestel jõgedel havi ka konnaga, kuid siis keritakse peibutis läbi pindmise veekihi.
Sügavamates kohtades elussöödaga püüdes on soovitav peibutav kala jätta pindmistesse veekihtidesse, kus ta ringe tehes ujub ja sellega endale rohkem tähelepanu tõmbab. Vaba vee ja roostiku piiril ning veetaimestiku lähedal peaks elussööda jätma poolde vette. Elussöödaks sobib särg, roosärg, väike, ahven, viidikas ja teeised väiksed kalad .Erinevatest allikatest väidetakse, et kiisaga tulevad tihti kõige suuremad havid (see veel kontrollimata fakt). Praktika näitab, et Havid eelistavad elussööta, mis on püütud samast veekogust. Elus kala on soovitav rakendusse kinnitada kahe üksikkonksuga, sest kui havi haarab sööta keskelt ja torkab kolmikuga huulde laseb ta selle kohe suust. Elussöödaga püüdes pole vaja haakimisega kiirustada. Parem oleks veidi oodata, lastes jõhvi pingest vabaks kuni havi hakkab kuhugi liikuma, siis tehakse haakimine.
Näkkamised võivad havil olla erinevad. Tavaliselt haarab ta peibutise järsult ja otsustavalt, kehva võtu ajal on see aga ettevaatlik, meenutab rohkem landiga pehme veetaimestiku riivamist. Söönud havid tavaliselt peibutist ei ründa, kuid vahel saab jahikirg võitu ja olen minagi avastanud püütud havide maost suuri, alles värskeid kalu. Huvitav on havi püüda spinninguga. Eriti edukas on spinningupüük varakevadel väikestes, kiiresti soenevates ja suurvee sogast varem selginevates veel veetaimestikuvabades jõekestes. Sel ajal tuleb havi aukudest tihti madalatesse päikese poolt soendatud veega kohtadesse. Selliseks püügiks on kõige sobilikumad keskmise suurusega peibutised (võnkuvad landid, pöördlandid, silikonist kalad, pinnakihis ujuvad voblerid). Viske peaks sooritama piki kaldaäärt allavoolu.
Kevadel esimene neeluaeg algab peale jääminekut, teine umbes 10 -12 päeva peale kudemist. Neelu ajal toituvad havid varahommikust hilisõhtuni umbes kuu jooksul. Arvatakse, et mõni nädal peale kudemist havi põeb ja ei toitu, kuid emahavi võib isase nahka pista peaaegu kohe peale kudemist, õnneks ei tule seda sageli ette. Reaalselt puhkab haug peale kudemist 3-4 päeva ja hakkab jälle toitu otsima. Väiksemad isendid toibuvad kudemise järgselt kiiremini kui suured. Kudemise ajal toituvad vaid väiksed havid, kes ei koe. Peale kudemist avaldvad havid vähest vastupanu. Sel perioodil on kõige parem kasutada suuri peibutisi (5-7 cm pikkused ripperid ja voblerid). Lanti tuleb liigutada vees aeglaselt, aeg ajalt kerimist katkestades. Vobleritest tuleb valida need mudelid, mis aktiivselt mängivad väikestel kiirustel. Nii pöörd- kui ka võnkuvad landid jäävad sel perioodil vobleritele alla. Silikonlantidele valitakse selleks perioodiks kergete raskustega konksud, et saaks neid aeglaselt kerida keskvett ( seda muidugi aeglasema voolu korral). Paari nädala möödudes kudemise lõpust on havi toibunud -nüüd hakkab neeluaeg. Sel ajal pole havi peibutiste suhtes valiv, ta haarab aplalt kõike, mis liigub. Veekogudes hoiavad sel ajal havid teiste kalade koelmute lähedale, kus kudemisega ametis kalad langevad tihti hambulisele kergeks saagiks. 2-3 nädala möödudes lahkuvad havid kudemisaladelt vabasse vette ja seavad end sisse suvistesse elupaikadesse . Kevadel näkkavad suuremad havid kui 2 kg ,suhteliselt harvem kui suve lõpul ja sügisel.
Paremaid tulemusi võib kevadel havipüügil loota vähese tuulega, soojal sompus päeval. Suvel on spinninguga püük aeg-ajalt ebaedukas, siis võib proovida valget või vasekarva suuremat võnkuvat lanti, kerimise kiiruse määrab ära tema kuju, kaal ja veekogu sügavus.
Juhul, kui suvel spinninguga püüdes näete havi lanti saatmas, aga pakutavat peibutist ei haarata , peaks landi kerimist ebaregulaarselt kiirendama või tõmbama ridvaotsaga - see kutsub enamasti kala kangelastegudele. Kui ka see ei aidanud ja järgmistel paaril viskel ei järgnenud havi rünnakut, peaks vahetama landi. Piirkonnast, kust on püütud välja juba mitu kala peaks liikuma edasi uude veel häirimata kohta. Kui viskate lanti paadist mõne saarekese lähedal, siis on parem,
kui ankurdate paadi kaldast eemal sügavamas kohas ja teete heiteid kalda suunas. See on oluline seetõttu, et tavaliselt paiknevad havid sellistes kohtades sabaga kalda poole ja neile vastuujuva landi suhtes on nad haaramiseks halvas positsioonis, mistõttu rünnakut ei pruugi järgneda.
Allikas: web.zone.ee/tipula