Muljetan muljetan, kuidas muidu... Niisiis. Kolm õhtut merel ja kolm kala. Natsa meeleolutamist siia juurde ikka kah
Neljapäeval, pöörase lauspäikesega idas tegin siis otsuse bellikaga tiirutades kala koju tuua. Kuna plekkveega olin juba testi teinud, siis selle päeva hommiku 1-2 m/s tundus natuke isegi pettumus. Õnneks päeva jooksul asi ikka 4-5 peale läks, lahe. Mere ääres tundus see küll pigem 6-8 olevat, aga kuna plaan oli juba tehtud ja tuul õigest suunast, siis pohh. Sõber Raiko aitas mind tõugete ja ilkumise saatel vette ja nii ma oma kauge kiviplatsi poole lestatasin. Püüda eriti ei saanud, sest tugevas tuules ja laines ei saanud ma oma paadi otse hoidmisega eriti hakkama, lisaks Raiko irvitas ja filmis kaldal. See segas jubedalt. Paar viset tegin, siis olin karist möödas. OK, mõtlesin, et tulen väikse ringiga tagasi (loomulikult mere poolt, et mitte kala ära hirmutada. Olin 1000% kindel, et sellel karil on kalad peal) ja siis loobin juba põhjalikult. Huulit. Nühkisin nagu segane, ainus mida suutsin, oli hoida bellikat paigal, et ta edasi allatuult ei liigu, tagasi ei nihkunud ma millimeetritki. Ja eriti õõvastav (mulle meeldib see sõna) oli fakt, et ehkki laine oli diagonaalis kaldasse, oli tuur, vana raibe, ikkagi kaldast eemale. T.ra. Hakkas vaikselt ära vedama. Midagi, keerasin aga risti lainet ja üritasin nii tugevalt kui võimalik "aerutada". Vist miljon korda jõudsin mõelda, et nahhui ma jälle suitsetama hakkasin, võhma pole isegi teoreetiliselt. Ahv kaldal muidugi filmis seda kino. Ütleme nii, et päris väsitav protsess oli, alles siis kui natukene nuki varju sain, läks kergemaks. Tuul segas vähem, aga jõud oli täiesti nullis. Kaldal oli vaja tabada üht nukki, sest järgmine oleks olnud juba kole kaugel. Ja kui sellestki oleks mööda pannud, siis järgmine stopp oleks vist juba Lenska. Ja rsk, sain küll nukile lähemale, aga oli selge, et panen paari meetriga ikkagi mööda. Tegin vist lubamatu ja võtsin jalgu hoidva põikpuu lahti ja nuki otsa lähedal libistasin ennast vette. Sügav seal tegelt polnud, aga lestadega võttis põhja tabamine ikka aega. Libistades tegin ma ise kehaga 180 kraadi pöörde ja rabasin kätega paadist kinni, noh nagu päästerõnga efekt või nii. Kui olin tasakaalu kätte saanud, loivasin need mõned sammud kalda poole. Proovige vees, kivide vahel liikuda, kui jalas on sigapikad lestad!
Enivei, bellykaga lähen ma veel, aga enne ostan ankru. Siis tõmbasime paadi välja ja ronisime vähe kaugema nuki otsa. Päike + selge vesi nõudis musta lanti ja kingituseks mu läbielamiste eest sain ühe natsa alla kahepoolese hõbediku.
Pühapäeval järgmine käik, Raiko ja Indrek kompanjonideks. Seekord oli ilm täispilves, nii et must läks vahetusse täishõbeda vastu. Pommitasin erinevaid kohti, nii sügavaid kui madalaid, aga null. Raiko leidis parve, ja äärmiselt mittekadeda inimesena käskis ka meil sinna ronida. Käsk on vanem kui meie, läksimegi. Esimene vise üle platsi ja tagasi kerides täiesti madalas, alla põlve vees rabaski ära. Kena kahene. Indrek tegi väikse muuvi muidugi kah, mille arvele ilmselt läks tema kala. Sest kalu oli seal veel. Kui ta lõpuks ise viske sai teha, päädis asi kahjuks vaid möödarabamisega ja siis oli edasi koht elutu.
Ja eile siis kolmas käik, seekord kaaslaseks Martin. Kuhu tahtsime minna, seal oli ees 4 (!) autot, kuhu ei plaaninud minna aga ikkagi läksime, oli ees null autot ja saagiks null rabamist. Aga eilne esimene "avastus" - päikese tõttu tahtsin panna otsa oma musta landi, aga seda polnud enam. Ja siis meenutasin, et eelmisel päeval, kui musta täishõbedase vastu vahetasin, jätsin ta ilmselt muru peale vedelema. Kuna eilne teine püügikoht oli justnimelt seal, siis lootsin imet, et ehk leian ta üles. Ja seal ta oligi, keset muruplatsi, parkimiskohas. Seesama lant, mis neljapäeval kala tõi. Jess! Enivei, päris nulli ma selles kohas ei jäänud, sain oma hõbedasest, eelmisel päeval kala toonud landist lahti. Fakk. Juhtub. Aeg oli küll üsna hiline, pool 9, aga mõtlesime ühe kiire sutsaka veel teha. Üks plats, ja kõik. Natsa loopimist, ja sigakülm oli. Mõtlesin, et tõesti nüüd aitab. Kui nägin ühe kivi kõrval justkui väikest ekstra lainetust. Vise sealt mööda ja otsas. Rahulik kala, sööstis mõned korrad ja laamendas pinnas oma 10 korda, siis ujus minuni ja lubas näpud lõpuste taha ajada (tervitan jällegi kahvamehi). Ilushõbe, 3 kilo ja mõnikümmend grammi pealegi.
Nüüd paar päeva pausi. PS - ei koti ei udu ega päike.