L47 ja 1210g.
Kui viimase aja käimiste arvu vaadata siis kindlasti ei ole mingisuguseid rekordeid püstitanud. Pildil olev kala tuli püügil, mis toimus õhtuhämaruses põhimõtteliselt 3 nädalat tagasi kusagil kaugel võsas. Emotsioon ei ole enam kõige värskem, kuid mäletan, et sellel õhtul polnud kalal landi ründamise vastu mitte kui midagi. Minul see kala ja kamraadil lisaks kaks mõõdukala kotti ja üks kena kala suutis ennast ise päästa. Kahjuks pildil olev lant läks imelikul kombel järgmisel püügil koos trossi ja haugiga vahetult ennem kala väljavõtmist minema...
...viimane käik jõe äärde on oluliselt eredamalt meeles. Pidasin pikalt plaani, et lähen teen nädala sees ühe ööpüügi ja nädalavahetusel kas L või P siis ühe pikema ja korralikuma püügi, mis võiks sujuvalt üle minna ka ööpüügiks. Ilmselgelt jätkus püükide osas sama muster, et mingite erinevate põhjuste ja detailide kokkulangevuse tõttu jäi nädala sees planeeritud ööpüük üldse ära. Sirge seljaga läksin päev päeva haaval vastu nädalavahetusele. Mida lähemale see jõudis seda selgemaks sai see, et üsna kindlalt ei pea ma nii kaua vastu ja teen enda plaanid ümber sest tunne on selline, et peab juba reede õhtul jõe äärde minema. Jooksin reedel sõna otseses mõttes kõik oma kohustuslikud toimetused läbi, krahmasin varustuse kaasa, kõik oli ärajäänud püügikorrast kenasti valmis ja komplekteeritud. Kõikvõimalikud takistused said ükshaaval seljatatud, kusagil tee ääres ei paistnud ühtegi autot, metsatee mida kaardil ega GPS´is ei olnud, kannatas täitsa edukalt sõita kuni soovitud sihtkohani. Jäljed, mis metsateel olid, osutusid vanadeks jälgedeks ja seal metsas ei olnud ka kedagi ees. Riided selga, ritv kokku, natukene sääsetõrjet siia ja sinna, korralik kõrisõlme liigutamine veemulina saatel sest kahlamispükstes liikudes võib kehal väike vee defitsiit tekkida, pea jalgade kiirendusest kuklasse ja võimalikult kiiresti jõe äärde.
Päriselt ka või?? Nii madal??? Siin pole ju vettki??? Viimati siin küll selline ei olnud, oli esimene mõte jõesängi nähes. Kuid ei saanud midagi teha, tuli minna...
Pidin jätma mõned kohad olude sunnil vahele, oleksin lihtsalt vooblerid kõhu alt värvist puhtaks kraapinud :silly:
Väikest kala ikka liikus, käisid võtmas, ajasid taga, jäid otsa, tulid kaldale, vabanesid ise, vabastasin ise jne. Lõpuks siis üks korralikum kala ka, tunne ütles, et see on nüüd küll mõõdus kala, kui kala enda juurde tõin siis väikene pettumus, mõõdust natukene puudu, kuid kala oli väljastpoolt kinni, see tekitas ka vale mulje. Vahelduseks seesama eelpool kirjeldatud tegevus väiksemate kalade ja landivärvi säästmise näol ja "mats", "taga", mõõdus ja sealt ta tuli, aeglaselt minu poole, sipleb hästi, vastupanu on kõva, emotsioon lahtus sest poole teekonna pealt jätkas lant liikumist üksinda:huh:
Planeerisin selliselt, et L või P püük võiks ikkagi jõusse jääda ja see ongi selline lühikene 3-4 tunni pikkune püük, et korralikuma teen ikkagi homme või ülehomme sest sellesse õhtusse oli üks toimetus veel planeeritud. Midagi nagu toimus samas mitte midagi erilist, sisimas tahtsin veel püüda, kuid teadsin, et pean hakkama varsti ka ära minema, üks jalg vägisi tahtis kodupoole kõndima hakata aga teine ikkagi vapralt pikki jõge edasi ja edasi ja edasi. Jõgi läks uskumatult ilusaks, olin jõudnud sellisesse lõiku, mida me ei olnud kunagi püüdnud, olin selle tahtmatult alati vahele jätnud, kord püüdnud ühelt poolt seda lõiku, kord samalt poolt, kus hetkel olin, kuid päris pikk jupp oli vahelt ikkagi püüdmata. Ei suutnud lihtsalt jõe äärest ära minna ja läksin ikkagi edasi, pikalt ei olnud selles ilusas osas mitte midagi juhtunud ja mõtlesin, et peaks hakkama tagasi liikuma, eemal paistis väga ilus ja sügav kurv, võtan selle ära, kui sealt ei tule siis lähen minema. Avasin siis seda kurvi alustades sisekurvist ja liikudes meeter meetri haaval väliskurvi poole, trossi otsas rippus Rando roosa, vise, tühjalt tagasi, vise, tühjalt tagasi jne, oligi kurv läbi loobitud, astusin paar sammu diagonaalis edasi ja väliskurvis oleva puu tagant avanes väikene sopikene, väga lühikene vise täpselt puu taha üle sopi selle algusosasse, lant tuli nii puu lähedalt, ime, et lant puu külge kinni ei jäänud ja siis ta lõpuks sealt välja sööstis, tugev võtt. Väljas oli juba üsna hämar, pluss ümbritsevad puud jõekaldal, seega vette ma ei näinud, et kui suure kalaga on tegu, kala püsis sügaval, pinda ta tulla ei tahtnud ja sööstud, mida see kala tegi, olid uskumatult tugevad ja väga ootamatud sest ma ei näinud teda kordagi ja tema liikumissuund ei olnud aimatav, kui tema sööstis siis pidin lihtsalt kiirelt reageerima, vähemalt kahel korral suutsin teda risust eemale hoida. Mitmel korral suutsin mõelda, et no kurat see peab küll nüüd suur olema, kala hakkas vaikselt väsima, sain ta pinda, liikusin madalama kaldaga jõeosasse, üritasin teda kätte võtta, esimene kord ebaõnnestus, siples ja madistas seal madalas üsna mu kahlamispükste lähedal, jooksis kohe silme eest läbi, kuidas see vaba konks läheb kahlakatesse ja siis kala rapsib ennast lahti ja ujub lihtsalt minema, jättes mind sinna üksinda lant kahlakates põlvitama, kindlasti on kellelgi midagi sarnast ka juhtunud!:whistle:
Kiire haare ja kaldale, käes! Kala oli pika ja saleda kehaga, kuid selja pealt üsna paks, mingi loogika ütleb, et kehaehitusest ka need sööstud.
L46 ja 1030g.
Ja nüüd loomulikult ei tahtnud enam ära minna. Kala kotti ja püüdsin edasi, jälle ilus kurv, loopisin seda läbi, metsast tuli jube ragin, otse minu poole ja järjest lähemale. Ei lasknud ennast sellest häirida ja loopisin endiselt seda auku läbi, sektorid said läbi töötatud ja ei midagi, vahetasin lanti ja proovisin veel, vaimselt polnud ma selleks kohe mitte üldse valmis, et ikkagi sealt rondi alt ta välja tuli ja lanti haaras, lasi sellest ka kohe lahti ja läks oma peidupaika tagasi, kõik see toimus minust maksimaalselt 3 meetri kaugusel sellepärast seda landi haaramist nii selgelt ka nägin, tegevuse taustaheliks oli endiselt lähenev ragin metsast. Tegin ühe kontrollvile, et välistada metsloomaga liiga lühikesel distantsil kohtumine, vile ei peatanud helitekitaja liikumist. Samal ajal üritasin ikkagi seda kala sealt välja meelitada, kuid üsna suure tõenäosusega märkas tema ka mind ja võtma ma teda uuesti ei saanud, kripeldama jäi halvast valmisolekust tingitud haakeliigutuse tegemata jätmine võibolla oleks ta otsa jäänud, kes teab... Hääl oli juba väga lähedal ja olin juba jõudnud mõelda, et ju ta kalamees ikkagi on, milles pole iseenesest midagi hullu sest minu püük on niikuinii kohe lõppemas, hetk hiljem plärts plärts plärts astus põder minu ees vette, maksimaalselt 20-30 meetrit. Mind ta ei märganud, seisis seal ja toimetas, otsustasin teda natukene jälgida ja piltigi teha, pilt kahjuks halva kvaliteediga, ei hakka seda siia lisama. Hetk hiljem ta lihtsalt kuses vette, forellid olid niigi "kuses" sest mina olin jõe ääres, kuid nüüd olid nad seda sõna kõige otsesemas- ja sirgjoonelisemas mõttes. Ja mis hais, päriselt ka, paaripäevane habe põhimõtteliselt pudenes küljest ära, siis mu kannatus katkes ja tegin korralekutsuva köhatuse ja hakkasin tema poole liikuma, ehmatasin tal kuse kinni ja ta kappas siis metsa poole minema. Liikusin reostuslaigust mööda ja hetk hiljem jõudsingi kohta, kus tavaliselt olen püüki alustanud, paar väikse kala võttu, keerasin otsa ümber ja läksin ära koju. Otsus minna ja teha see lühikene püük õigustas ennast igati sest sellel nädalavahetusel ma rohkem jõe äärde ei jõudnudki.
Edu!
