Täna oli vahelduseks jälle pisut seiklusi kah, noh ütleme nii et erinevat laada. Esmalt üliselge vesi ja megakõrge, nii et põhikari kust püüda tahtsin, oli sisuliselt ligipääsmatu. Mitte aga mulle, jalutasin suht pohhuistlikult sügavast veest läbi, kahlad muidugi vett täis. Mis pole nagu kunagi mulle mingi eriline takistus või probleem olnud. Aga kala polnud. Sest ehkki ma siukse kamikaadzeliku käiguga hiilgasin, jäi kari merepoolne serv ikkagi natuke ohtlikult sügavaks pluss suht kaootiline ja kõrge lainetus. Siis teise kohta, kus tuul puhus esimese kohaga võrreldes 90 kraadi teisest suunast. Maksimaalselt valest tegelikult. Uskumatu, kohtade vahe vast pool kilti ainult. Vesi oli teises kohas küll selge, aga valest suunast puhuva tuule tõttu suht plekk ja lisaks sisaldas minu soovitud püügiala juba 3 püüdjat. Ei hakanud ennast neljandaks pressima ja läksin paar nukki tagasi, kus laine oli ok, veekõrgusega tulin toime, aga sogane natsa liiga. Ikkagi tampisin seal visalt jupi aega, kuni mu märjad jalad olid niivõrd tuimad ja külmad, et lihtsalt pidin sealt ära kopeerdama ja plaanisin ka püügi üldse ära lõpetada. Ent autoni jalutamine sulatas mu rümba niivõrd uuesti üles, et mõtlesin esimesse kohta tagasi minna. Mis ära jäi, kuna seal juba auto ees oli. Tõprad. Ja siin tuleb mängu sõber Raiko, kes rehabiliteeris oma hommikuse jama (mina sellest ei räägi. Lihtsalt infoks, et selline jultumus ja ülbus on lihtsalt enneolematud). Aga ta upitas ennast ikkagi natuke sealt alt sügavalt uuesti üles, ja nimelt sellega, et soovitas mulle kohta, kuhu ma niikuinii täna ei oleks läinud. Aga Raiko arvas, et mine siiski. OK, läksin. Kuni selle hetkeni oli mul tänasest null kontakti. Seal sain kohe kiiresti ühe möödarabamise, siis ühe silma järgi mõõduka otsast mineku ja lõpuks ka ühe 55 cm hõbediku kotti. Pluss landikadu 2 tk. See on ilmselt rohkem kui eelmise hooaja (mitte selle hooaja, vaid just eelmise) algusest tänaseni üldse kokku oligi. Jõhker.
