Pole siia ammu miskit kirjutanud. Mõtlesin, et parandan siis selle pisikese vea aga kuna kell on palju, siis teen kiire Copy ja Paste kahe selle hooaja suurima kala jutust:
Kala nr 1 ehk copy:
Juhtus see siis ühel kesksuvisel päeval, kui ühe hea tuttavaga otsustasime üht täiesti uut jõge avastama minna. See, et seal punane elutseb, polnud eeldatavalt uudis, sest pisemates harudes ju teda on. Aga vat selles suure jõe antud lõigus polnud ma varem püüdnud. Noh ja kuna kamraadil oli käsil alles esimene hooaeg ja vaevu 10 käiku seljataga, siis ammugi tema polnud seal käinud. Mõnes mõttes oli põnev nii minna, et ei teadnud, mis ees ootab.
See, mis ees ootas oli muidugi alguses üsna šokeeriv - jõgi oli kohati totaalselt kuppu ja muud taimestikku kinni kasvanud, et nagu polnudki kuhugi väga lanti visata. Ega kui ausalt tunnistada, siis antud kala oleks ilmselt jäänud saamata, kui sel käigul sõpra kaasas olnud poleks. Minul langes mott ikka täielikult esimese poole tunniga, sest ei uskunud mina, et sellises taimepasas, kus kohati polnud veel voolugi, mõni forell elada tahab. Aga siis juhtus nii, et sõber eemalt kukkus karjuma, et tal kala otsas. Ma mõtlesin, et raudselt haug ja temagi pidas seda haviks aga üsna pea selgus, et tutkit - hoopis täpik! Ja kaalumine näitas, et tüüp sai juba esimesel hooajal järjekordse rekordiparanduse 1,6Kg näol! See tõmbas ka minul muidugi moti lakke, kuna raske oli uskuda, et see kala seal üksik üritaja oli.
Ei läinud mööda tunnikestki, kui ma selles ise veenduda sain - ilge pauguga lendas ka minu landile külge forell. Mina oma kala asusin ikkagi väsitama, mitte nagu sõber, kes toore jõuga üritas kala kähku kaldale saada, kartes et muidu pääseb ära. Pärast mõningat sõidutamist sain kala kaldale ja kaal näitas jälle sama numbri, ehk 1600gr. Mõtlesin juba, et kaal katki aga kui lisasin kaalu külge landi, siis tuli 5gr juurde, seega justkui ju ikkagi pidi töötama...
Seejärel lendas paar tunnikest märkamatult ja kalade mõttes tegevusetult aga samas oli mott täiega laes, iga viske järel oli tunne, et kohe-kohe lendab keegi otsa ja see keegi ei saa ometi ju väike olla, sest need väikesed elavad ju neis kõrval niredes... Üks pikk vise, ühte kitsasse meiepoolsesse voolukanalisse ja 2-3 vändapöörde järel tundsin kerget, ütleks lausa, et õhkõrna põksu. Ma isegi ei osanud selle peale haakida vaid vaatasin rulli, et ega mõni kõrreline pole liini juures ja samal hetkel vajus ritv lihtsalt looka - tegin haakimise liigutuse aga seda pigem selleks, et see taimepask sealt landi tagant lahti saada, kui sain aru, et miskit elavat on seal ikkagi otsas. Pidasin teda ikka pikka aega haugiks, sest tüüp oli ikka tõeline rahu ise. Lihtsalt hoidis nina voolu suunas ja kõik, 20cm keskvee suunas oli tohutu taimesein, kuhu oleks tal miljon võimalust minna olnud aga talle ei tulnud see kordagi mõttesse. Minu õnneks.
Kui ma pärast pikka väsitamist kala kaldale tõstsin ja me sõbraga selle kabariite lõpuks päriselt nägime jõudis ta mulle umbes 100x "mine metsa" öelda. See, et 2kg täis on, ei olnud küsimus, küsimus oli selles, et kui palju siit minu rekordist puudu jääb? Kala kaalule pannes selgus, et kaal suudab ikkagi peale 1600gr ka muid numbreid kuvada selleks korraks viskas ette 2630gr, ehk täpselt 200gr vähem, kui minu rekord...
L61 Isane kala.
Ja kala nr 2 ehk Paste:
Juhtus see siis jällegi ühel südasuvisel päeval juulikuu esimestel päevadel, kus mõtlesin, et seekord lähen vahelduseks täitsa üksi kalale. Mõtlesin, et sõidaks seekord täitsa Eesti teise otsa ja valisin sellise klassikalise kõigile teada-tuntud kollijõe, kus tavaliselt ei juhtu mitte midagi aga samas kui juhtub, siis... noh siis juhtub täie raha eest.
Püügist endast väga midagi rääkida tegelt ei olegi, sest nagu eeldada võiski, siis ei toimunudki mitte midagi – vähemalt 98% püügiajast. Eks alguses sellisele kollivõimalusega jõele jõudes teen ikka kõike kuidagi teisiti, hiilin vaiksemalt, kui tavaliselt, rooman veidi sügavamalt mullakihi all, kui tavaliselt, viskan täpsemaid viskeid, kui tavaliselt. Aga seda kuskil paar esimest tunnikest, sest siis hakkab igav ja tüütu kõike nii läbimõeldult teha. Nii ka seekord oli hiilimisest saanud täistallaga üle kraavide ja kopraaukude hüppamine, täpsed visked olid ammu asendunud huupi keskvee suunas loopimistega ja mulla alt olin ka välja roninud - vähe sellest, isegi camo, mille naine mulle enne igat väljasõitu oma meigivahenditega näkku teeb, olin maha pesnud. Ühesõnaga olin ma tüdinenud ja äärmiselt rõõmus, et auto juba eemalt paistis.
Ühtäkki aga silmanurgast nägin, kuidas minu pool kaldas minust vast ca 3-4m eespool tekkis veepinnale kerge virvendus – raske seletada aga kõige rohkem meenutas mulle see seda, kus mõnel järvel või suuremal jõel hästi tuulevaikse ilmaga pisikesed lepiskalad pinnas toimetavad. Sellised õhk-kerged rõngad tekkisid igatahes vee peale. Oleks ma sel hetkel mõni kraad kõrvale vaadanud, siis tõenäoliselt ma neid märganud polekski. Igatahes ma ealeski ei arvanud, et see seal mõni suurem kala olla võis, või õigemini tol hetkel tegelt ma ei pidanud seda üldsegi mingisuguseks kalaks, ka mitte väikeseks vaid võibolla pigem mõneks veeputukaks, kes vee alt pinnale tõusis vms.
Aga mingil põhjusel ma viske sinna ikkagi tegin. Kerida ma sain vaevu vändapöörde, kui ühel hetkel enam lant minu poole ei tulnud. Eks ma siis tegin muidugi kohustusliku haakimisliigutuse, mida see päev veel praktiseerida ei olnudki saanud ja siis sain aru, et otsas on väga suur kala. Kuna võtt toimus minule väga lähedal (tegingi phm enda ette selle 3-4m viske, kus need rõngad olid) siis nägin kohe, et otsas on forell. Arusaamatu oli see, et ma ei näinud mitte kuidagi, kus ja kuidas on tal lant kinni. Tükk aega madistasin temaga,kui mõistsin, et lanti ei paista, kuna see on tal üleni suus. Jõudsin juba korra paanitseda, et raudselt pika väsitamise peale viilib ta mu 0,08 nööri läbi aga siis meenus, et olin enne püüki haugi hirmus trossi ette pannud ja see andis sellise mõnusa rahulolu tunde, sain täitsa rahuliku südamega kala väsitamisega tegeleda, kartmata et ta ära pääseb – sest no kurat, lant oli ju kuskil neelus kinni!
Väsitamine läks seega muretult ja lõpuks ma kala ka kaldale tõstsin. Isase, hästi suure peaga ja üldse korralikult end täis muginud kala sain kätte. Muigasin endamisi enne kaalumist, et ei tea, kas tuleb nüüd siis kauaoodatud rekordiparandus. Kaalu peal numbreid vaadates ei saanud ma enam miskit aru. Tõsimeeli arvasin, et kaal on katki – kusjuures arvasin seda kogu kodutee. Igatahes kodus esimese asjana otsisin köögist kõikvõimalikud kinnised jahu, suhkru, soola ja tont teab veel mis pakid, et teha kaalule korralik test, sest kuidas muidu seletada asjaolu, et see aparaat alalõpmata eelmise kaalumise tulemust kuvab. Testisin erinevaid raskuseid kolme eri kaaluga ja no kuramus, töötab ju. Nojahh, eks tuli siis tõdeda, et sain kahel järjestikusel püügil täpselt samasuguste parameetritega kala.
Copy... and Paste!
2630gr, isane, tabatud samasuguse landiga, mis eelminegi kala. Rõhutan siinkohal, et samasuguse, mitte sama landiga, sest kolli toonud landi ma võtan kohe õnge otsast ära ja kodus tõstan karbist välja. Tuleb tõdeda, et hakkab juba korralik kollektsioon neist saama – varsti saaksin minna kalale nii, et karbis on vaid kahese toonud landid. Tervitan siinkohal veel Randot ja vihjamisi mainin, et antud värvilahenduse jaoks ta vajalikke värve ära ei raiskaks, sest mul plaanis üks väike tellimus teha!
Palju pole jäänud aga ehk trehvab veel mõne ilusa täpiku otsa 
