Veel väike mõttetera seoses mikrojigiga ja tegelikult ka teiste püügiviiside puhul. Alati on mõistlik püüda võimalikult raske peibutisega, mida kala veel piisavalt hästi võtab. Näiteks võistlustel on oluline piiratud aja jooksul saada võimalikult palju kala. Kui kala võtab vabalt 5g peaga peibutist, siis tuleb tempo säilitamiseks kasutada 5g. Kui võtab piisavalt hästi 8g, siis tuleb panna 8g jne. Enda jaoks tuleb alati otsustada, millise raskusega on hetkel kõige parem püügitempo, s.t. millega kokkuvõttes kõige rohkem kala saab. Kui 2g on võtte 50% rohkem, aga püügitempo poolest kaotad ja kokkuvõttes saad vähem kala kui 6 grammise peaga püüdes, siis ei tasu 2g panna. Püüda tuleb seega maksimaalselt raske peibutisega, mille juures säilib tempo, sest nii püüad palju kiiremini.
Paljude võistlejate suur viga on see, et nad hakkavad liigselt peenutsema siis, kui see ei ole vajalik ega vii maksimaalse tulemuseni. Peenutseda tuleb siis, kui kala aktiivsus on väga madal ja ei õnnestu leida aktiivsemat kala. See puudutab nii mikrojigi, jigi, twitchingut, kirbutamist jne. Talvel on samamoodi - kui kala võtab piisavalt hästi 4mm kirpu, siis on 2mm kirbuga püük väga suur viga. Alati tuleb leida kõige optimaalsem variant, mis annab kokkuvõttes maksimaalse saagi.
Ütlen ausalt, et ma ei mäleta, millal ma viimati olen pidanud 2g mikrojigiga püüdma. Tavaliselt on lihtsam leida aktiivsem parv või aktiivsemad üksikud ahvenad, mis võtavad suuremat peibutist, kui püüda passiivset kala 1-2 grammiga või veel hullem - 0.2-0.5. On teatud olusid, kui selliste mikro ja nano raskuste kasutamine on möödapääsmatu, aga Eesti oludes on see üsna harv nähtus. Loomulikult, kui püüda väikeses tiigis, kus on ahvena keskmine kaal 20g, siis ei ole valikut, aga võistlusi sellistel veekogudel enamasti ei tehta.
Alexander Andrusenko
