Lendõng - kõik sellest püügiviisist!

Juba varsti!

Pühapäeval Ahja jõe ääres oli juba selliseid väikseid musti lendajaid näha nagu selle video alguses.

Möll hakkab vaikselt peale, päevik korralikult väljas ja kahe päeva jooksul päris paljud plumpsutajad ära konksutatud. Suuremad volaskid veel ettevaatlikumalt võtavad, aga loetud aja küsimus et nemad ka pöördesse läheksid.

Ei saa rõõmu mitte endale hoida. Sain eile õhtul siis oma esimese korraliku mulksupeo osaliseks. Alustuseks klinkuga L46 1020 g, suurt möllu ei teinud ja lõpuks kotti rändas. Juba kala puhastamise ajal nägin kõrval uusi mulkse ning õige pea oli esimesega samasuur otsas. See oli aktiivsem ja tegi juba ka paar ilusat väljahüpet, kuid lõpuks keerutas ennast lahti. Juba ees uusi ja uusi ja uusi mulkse nähes ei olnud isegi kurb mitte. Järgmisena passisin kaua ühte kala ja ligi pooletunnise loopimise järel soostus ta minu pakutud menüüga. L35, sain tal ilusti veest välja võtmata konksu kätte. Liikusin edasi ja sain veel paar võttu, kuid ära ei haakinud. Edasiseks õhtuks jäin pidama ühte kohta, kus kolm kala kõrvuti toitusid ja kõige suurem neist ikka väga aktiivselt. Ja tee mis tahad, putukat ei taha keegi! Tegelased söövad paari-kolme meetri kaugusel, absoluutselt ei lase ennast häirida ei minust, nööri vihinast ega muudest minu poolt tekitatud helidest. Ajataju kadus, proovisin erinevaid putukaid. Julgelt paar tundi. Ja lõpuks sain selle suurema võtma... ning tõmbasin enne haakimist liig kiirelt ühepäeviku ta nina alt ära... Vägevad emotsioonid õhtust. Kui lennukapüük üleüldse on atraktiivne ja palju elamusi pakkuv, siis mis seal salata, pinnaka aeg on ikka selle kõige kroon!

Jah! Ühtäkki näivad jõed jälle kalarikkad. Igas käänakus ja käänaku vahel keegi mulistab. Kevadel oli aga läbivaks probleemiks see, et jõeforell on meie jõgedest kadunud. Julgemad isegi väitsid, et tegu lausa ohustatud liigiga. Soovitaksin neil just nüüd jõgede äärde minna ja vastupidises veenduda!
Ilusad pildid ja mõnus lugemine. Olles ise võrdlemisi lendõngevõõras inimene, tean siiski seda tunnet ja fiilingut püüda pinnaputukaga. Minu meelest lendõngega pinnalt püüdmine teebki selle püügiviisi äärmiselt eriliseks! Striimeri või nümfiga kuskil augu põhjas pimesi kolistada pole pooltki see, mis pinnalt toituvat kala üle kavaldada.

Eile viisid tööasjad mind Tallinnast kaugemale ja ikka tuleb püügivarustus autos hoida. Tagasiteel sai suur kaubik teeäärde pargitud ja püük võis alalta.

Tegelikult algas püük visuaalse vaatlusega. Kala käib pinnal ja mulksude järgi reedab oma asukoha. Esialgu ei haaranud silm ühtegi mulksu ega veekeerist. Liikusin allavoolu, uus peatus, c 10-15 min jälgimist, et kas keegi täpilistest on mulksutamas. Ja siis jälle allavooli jne jne. Lõpuks ühe koha peal, kuhu kärestikust vesi suuremasse basseini tuli, oli mulksumeister platsis ja käis aktiivselt pinnas. Teise õnnestunud viske järel käis kohe rabamine ja ralli algas (minu haakimise oskus on õnneks arengu läbinud). Kala pani esmalt kohe oksarontide suunas minema ja keerutaski end kinni. Õnneks suutsin ta sealt lahti harutada. Ähmi oli endal niipalju sees, et heitenööri unustasin sisse kerida, ja see oli minu taga mitmes kohas kinni ja ümber jala samuti
Lõpuks sain kala kaldale, kiire mõõtmine L37. Emotsiooni oli kuhjaga. Eriti see rabamise hetk. Tegemist siis esimese mõõdus lendõngega püütud täpikuga. Lubasin ta loodusesse tagasi. Istusin tiba kaldaäärisel ja nautisin olnud olukorda.

Aeg kulub märkamatult ja koos vaatluspausidega c 5h seljataga. Otsustasin sammud tagasi auto poole seada, et mitte väga pimeda peale jääda. Kohati oli maastik raske ja lihtsam oli mööda jõge liikuda. Loodsin niiviisi enda ees vastuvoolu liikudes mõnda veekeerist või pinnalkäimist näha. Ja õnnestuski.
Ühe sirge lõpus puuoksa kõrval käis aktiivne toitumine. Kala reetis oma asukoha. Esimeste rullheidetega ei õnnetusnud putukat mulksukohani toimetada, natuke jäi puudu. Astusin sammu lähemale ja nööri tibake rohkem veel välja ja uus rullheide. Putukas maandus täpselt sinna, kuhu pidi. Kohe ka rabamine ja tugevad võnked läbi ridva. Oli selge, et kena mõõdukala otsas. Ta teadis kõiki peidukohti ja nii panigi kaldaalusesse. Jõgi oli väga kitsas selles kohas ja eriti ruumi mul temaga seal polnud. Suutsin ta kalda alt välja saada ja ta pani kohe teisele poole rohutaimedesse kinni. Mul adrenaliin tagus sajaga. Harutasin ta ka sealt välja ning ei jäänud muud üle, kui ritv ühes käes, tamiil teises ja väsitasin teda, et mitte väga palju ruumi talle anda. Lõpuks näitas väsimuse märke ja võtsin turjast kinni. Olemas!



Kiired mõõtmised L43 ja nati alla kilo. Seda tunnet ei saa kirjeldada. Ja nii istusin koos kalaga kaldaäärisel, nautisin jõge, päikeseloojangut ja emotsioone.

Rohkem lugemist ja videopilti: minugakalale.blogspot.com.ee/