Mina ostsin möödunud sügisel vineerpaadi ühelt lahedalt Tartu vanalt, kes kahjuks surmahaigust põdes ja sestap oma asju jupikaupa maha müüs. Tema isetehtud vineerpaat, mille omanikuks sain, oli täpselt sama põhjusmõtte järgi ehitatud nagu sinu oma ja vana pani mulle südamele, et peaksin kevadeti enne sõiduki veeskamist kordama tema veekindlustamisprotseduuri, milleks oli tema sõnul paadi sisepindade ja liitekohtade (mis on eelnevalt tihendatud mingi spetsmassiga, selle täpse tüübi ja päritolu kohta jään küll kahjuks vastuse võlgu, aga usun, et see on lihtsasti tuvastatav) töötlemine kuumaks aetud värnitsaga. Paat oli minu ostuhetkel seisnud garaažis kolm aastat, aga vana andis sellest hoolimata oma garantii, et mitte üht tilka vett sisse ei tule - ja ega tulnudki. Paadi välisnurgad olid tugevdatud vaskplekiga ja põhja alla olid löödud puidust "relsid", et paat mööda veekogu kallast veeni lohistades viga ei saaks.
Paat ei lase piiska ka vett sisse. Väljast tundub, et on värvitud tavalise pruuni põrandavärviga, põhja peale panemiseks on reikadest restid, mis käivad välja - siis ei asta kogemata põhjast läbi, ehkki vana ütles, et tema oma 100+ kiloga ei suutnud sealt läbi astuda - mina oma 70+ kiloga ka mitte, tahtmatult sai järele proovitud.
Pikk jutt, sitt jutt - selle suure targutamise peale oskan siis ühesõnaga öelda vaid: kuum värnits (enne värvimist väljast ja hiljem pidevalt seest). Suur aitäh mulle.
Pole hullu. Hea asi tuleb ikkagi varem või hiljem jonksu ajada. 
