Elu esimene, viiendal püügikorral. Laupäeval Tallinnast läänes. Siiamaani käinud kord ühe, kord teise sõbraga, kord üksi. Ei ühtki tonksu ega muud, mida võiks kontaktiks nimetada. Arvasin et olen lootusetu juhtum ja valmistasin ennast ja koduseid jonnakalt järgmisteks nulliringideks ette.
Seekord siis õnneks teistmoodi. Alustasime sõbraga 7-8 vahel ja peale paari püügitundi käis tonks, arvasin, et konks lõi kivisse aga ei... Tundsin, et elu on landi otsas. Nägin ka küünla ära. Peab tunnistama, et ega rohkem aju ei fikseerinud, adrekas möllas ikka korralikult. Õnneks oli kallas lähedal, sõber abiks ja sai ta ilusti kätte, kuigi käristas vahepeal kivide vahele peitu ikka ka. L52-53, ca 1,5 kg.
Nüüd jääb üle kahlades auk ära lappida ja loota, et järgmisel korral juba kala otsa tulles ise ära ei keera ja oskaks väheke teadlikumalt teda väsitada/mängitada. Sigahea tunne igaljuhul
Kursavend Aabul õigus - olen müüdud mees nüüdsest...