Krt, ausalt ei teagi kohe kuhu rubriiki kribada... Teatud mõttes sobib pigem siia.
OK, tegin eile tunnikese lühema tööpäeva, et merele minna. Kuna lõunast alates keris tuult pidevalt juurde, päädis see üritus lõpuks sellega, et panin kodust läbi ja vahetasin varustuse kergema vastu. Jõele minek. Esimese silla juures (sild asub oioi millisel metsateel...) vesi pruun, ehkki läbipaistev ja parajalt kõrge. Positiivne tundus see, et väga hullu voolu ei tundunud olevat... "Tundunud" on õige sõna. Veel oli võimu ikka täiega. Pöörlevat allavoolu kerides käima saada oli ikka kunst. Kui ise sisse ronisin, tahtis see vähenegi vool jalad alt viia. Max poolt tundi jamasin, siis otsustasin teise silla juurde sõita.
Ja meenuski, ja veel oi kui deja vu-efektina üks suvine seiklus... Selle asemel et kilt jalutada, tahtsin auto võimalikult jõele lähemale saada - õhtu ikkagi juba üsna käes ja puha. Roopad olid megad. Aga mul on ju traktor. Berlingo nimeks. Sõitsin ühe rattaga roobaste vahel, teisega napilt kraavis. Kuni mingis punktis oli selge, et asi on ikka hapu. Ringi pöörata ei saa. Midagi, perse ees tagasi siis. Loomulikult libisesid rattad kohe roopasse ja masin põhja peal kinni. Käik sisse, rattad vabalt liikuma, uks lahti ja ise lükkama - ainuke tähelepanu, et jõuaks õigel ajal rooli tagasi hüpata. Siiamaani õlal suured verevalumid sellest kepist. 4 või 5 korda sain auto kätte ja tagurdades libises tagasi. Ei olnud lihtsalt piisavalt ruumi vallile ronimiseks.
Lõpuks õnnestus sealt läbi saada. Jätsin auto seisma ja vaatasin järgmise koha üle. Panin liikumistee täpselt paika. Ja ometi eksisin roolis vast 10 sentiga. Ja jälle roobastes. Sain uuesti auto kätte. Teine katse. Tundsin, et taas libiseb, ja panin räigelt gaasi. Tulemus: auto ikka nii totaalselt põhja peal, et ei liikunud millimeetritki. Ehkki pinnas oli kõva, pole mul juba suvest saadik tungrauda kaasas... Nojah, oma viga. Käisin ümber auto ja suitsetasin, ja magasin maha sõiduki, kes mööda metsateed kuhugi kulges... Arvatavasti oli see eilse esimene ja viimane auto... Siis tegin kõne sõbrale. Kohaletulnud jeep tiris mu jälle välja. Veel komplimentki tehti - öeldi, et ma olevat geenius. Või oli see ilkumine äkki?
Vot selline seiklus. Kalale tähendab ei saanudki, kui see pool tunnikest eelmise silla juures välja arvata. Ja jalka esimest poolaega kah ei näinud.