Viimased saagid

Minu suurim hõbekoger oli kilo ja 89 grammi (kaalutud taadeldud täppiskaaluga), aga see pole point. Oluline on see, et nii rasvast ja maitsvat kala polegi vist elus varem (ega hiljem - see juhtus 2 aastat tagasi) söönud. Naine praadis ta lihtsalt läbi ja siis hautas täiendavalt väheses vist juustukastmes. Ei mingit mudamaitset. Küll tuleb märkida tõe huvides, et tegemist oli nn merekogrega, ehkki saadud jõest.

Nii, kogred suitsutatud ja ära söödud. Mulje oli nii positiivne, et kui täna veel ilm lubab siis ilmselt taas ridvaga kaldale vehkima.

Kuigi kõige selle jutu peale, mida varem kokredest kuulnud olen, oli eelarvamus juba enne olemas ja sööma hakates ootasin mudamaitset, ei olnud tollest mitte jälgegi. Väga maitsev, pehme ja mahlane liha (Y) Maitses mulle, elukaaslasele ja eriti kassile.

Lisainfoks veel nii palju, et nood suured kogred olid püütud Haapsalu Väikesest Viigist, kus on selge ja puhas vesi. Sealt püütud kokrede kõrvale läksid suitsuahju ka mõned väiksemad pisut mudasemast kohast püütud kogred ja neid süües tajusin küll mingit kerget kõrvalmaitset, kuid see oli nii väike, et ei seganud üldse.

Sain täna 1,5 kg haugi. Vihma kallas täiega, aga otsustasin edasi püüda ja lõpuks tuligi. Landiks atemi 18,5 kg pöörlev. Jõest

Noh viimased saagid olid küll nigelad. Sai siis käidud pärnu jões, Türil. Imekombel vedas üks 33cm haug mulle landi otsa, kuid jões oli veel palju suuremaidki, kes püüdsid kalda peal kiile. (Too väike haug elab veel jões edasi ja kogub rasva).

täna varahommikul tavapärase täpikujahi asemel hoopis järvele sõitsin ja seal lanti loopisin. 4 haugi paati, kõik ka mõõdus, üks neist tagasi ja kolm kaasa. Rabamisi veel hulgi. Hommiku nael oli aga üks kena krokodill, kellega ma päris hea hulka aega mässasin. Tema jäi peale. Asi siis nii oli, et kui tunde jäürgi asi selgeks sai, et soliidne tegelane otsas, tahtsin ta korraks vaatevälja tuua, et lihtsalt pilk peale visata või nii. Jepp, suur kala oli. Edasi oli aga asi hapu. Nimelt tahtsin, et ta natuke ujuks, siis nagu lihtsam teda väsitada. Ujuda aga ta ei tahtnud. Keerasin lõpuks siduri üsna maha. See teda siis stimuleeris. Tiirutas ta usinasti. Võtsin oma Piraajast lõpumüügist soetatud tuttuue Atemi kahva, et alustada lõppvaatust. Tra, kahval tulid järjest mõlemad jätkud küljest. Atemi ju, mis tast ikka tahta. Üritasin siis selle pisikese varrekese otsas oleva kahvaga kogu töö ära teha... Mingi hetk pani tüüp paadi alt läbi. Ja jäi paigale. Ei liikund enam millimeetritki kuhugi suunas. Asi selge - pani ennast ankrunööri külge sõlme. Mõnus. Hakkasin ankrut vaikselt tõstma, ja siis ta jeehat panigi. Üks tugev tõmme ja aidaa. Koos landiga loomulikult. Vot nii. Kaalu pakun talle 5-7 kilo kanti, pigem rohkem kui vähem. Ennegi olnud au selliseid palke konksu otsas näha, sellepärast julgengi ennustada. Ütleme nii, et erilist närvi sees ei olnudki. Ja erilist kahjutunnet kala äramineku pärast samuti. Üsna tõenäoliselt oleks ma ta niikuinii tagasi lasknud, lihtsalt see kättesaamise moment jäi nüüd ära. Ja viinamarjad on loomulikult hapud

Sattusin pühapäeval ühe ilusa lõuna eesti järve äärde ja kuna spinna oli autos kaasa, loopisin kaldast natuke erinevaid lante.Selle tunni jooksul oli isegi üks havi võtmine. Oli natuke aega otsas ja läks minema, suurust hinnata ei oska.........kõige pisem ka just polnud. Ära läks konksukida purunemise tõttu. Meele härmi tekitas seltskond, kes parkisid auto minu lähedusse ja seal tümakat lasid ning lõugasid. Oskavad kuramused ikka püügimõnu ära rikkuda.