Ahoi!
Nagu paljud teisedki, avasin ka mina esimesel veebruaril hooaja. Valitud püügikohas olin juba päris vara ning autos istudes sisustasin aega hommikusöögi söömisega (või pigem öösöögi?
) ja pool kuud tagasi ilmunud „Kalale!“ ajakirja lugemisega. Suht raske oli paar nädalat iga õhtu öökapil seda ajakirja vaadata, aga siht oli selge – jätan lugemise esimeseks veebruariks, kui autos nagunii midagi teha pole.
Aeg möödus ja vaikselt läks valgemaks, egas muud kui riided selga ja padavai püüdma! Esimesi viskeid tehes avastasin kui rooste võib mõne kuuga minna?! Uskumatu!!! Üle pea visked läksid sellise kaarega, et kõrgemal lennanud linnud oleks õige ajastuse korral võinud langeva tamiili alt läbilendu teha... Siis ei saanud sihikut paika ja küll ei õnnestunud õigel ajal käega liini pidurdada...oeh! Ühesõnaga algul kiskus ikka suht viltu. Mingil hetkel hakkas püük juba välja nägema nii nagu üks normaalne püük olema peab (täpsed visked õigesse kohta jne jne), aga siis juhtus midagi mida eilse „toreda“ ilmaga poleks küll kogeda tahtnud. Kokkuvõtvalt öeldes, kala tuli otsa (see muidugi hea aspekt), tõmbas vees olnud puu alt läbi ning kaldal paremat positsiooni otsides libisesin ja panin sõna otseses mõttes „kõhukat“.
Rull käis ka muidugi vee all ära ja ise sain ka parajalt märjaks. Ütleme, et moti tõmbas korraks täitsa maha – endal märg ja külm olla ning alles hoolduses käinud rull kohe esimesel püügil vee alla...tore! Õnneks võtsin kaasa varukindad ja ühe sviitri ning peagi oli jälle veidi soojem olla.
Võtust rääkides, siis ütleks, et kala jubedalt togis, aga samas oli üsna aktiivne. Kontakte oli päris palju, aga käest läbi käis viis mõõdukala pluss paar alakat. Mõõdus kaladest suurim oli suht sale L41,5. Eredamalt jäid meelde kaks kala, kes panid südame korralikult põksuma. Üks neist tuli ootuspärasest sügavast ja voolusest kurvist ning ujus landile järgi päris jalge ette välja, aga ära ei võtnud. Pärast jäi lant samas kurvis vastaskaldale oksa külge kinni, panin otsa uue landi ja meelitasin tolle kala veel korra välja – ikkagi lanti ära ei võtnud. Ei ole mõtet lanti otsima minna, kahlamispüksid aitasid üle jõe ja tõin ära!
Igatahes oli tore ja meeldejääv esimene veebruar. Nagu ikka, vahepeal oli kaamera kotis laadimas ning seega kõik kontaktid ja kalad kaadrisse ei jäänudki. Igatahes väikese video panin kokku, olge lahked.
NB! Mina 100% taunin selliste haigete jorsside käitumist, kes ise ei viitsi vara kohale tulla ja teistest püüdjatest lugu ei pea. Kui uni magus on, siis kurat püüa siis ise teise mehe jälgedes. Haige värk igatahes... Aga nagu öeldakse, ei ole head ilma halvata. Tõsi küll, Alarichil oli vastupidi – enne halb, siis hea.
Veelkord, õnnesoovid ilusa kala puhul!
Ise olen ilmselt nädalavahetusel ja ka uuel nädalal krõbedate külmadega pigem jääpeal, aga kes teab...
Kõigile teile soovin loomulikult meeldejäävat ja kaladerohket hooaega!
